Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Masinaõpetus. Inimese, tehnoloogia ja meedia sidemed Jussi Parikka 2025

Uralist tehisintellekti ja Delta keskuseni. Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi lugu Paavo Kangur 2024

Jukka Parikka teeb tõhusa triki – laseb masinahuvilistel vaadata inimese kui masina sisse. Ja mis sest/meist kõik saanud on. Tõsi on: masinad me oleme. Masinad on ka muud ilmaelukad. Kui enamik maailma elukaid on suht koht monofunktsionaalsed aparaadid, siis inimesel pole peale aju suurt millegagi hiilata. Ei saanukski palmi alt välja, kui mõtlema ei hakanuks. Iga elajaloom oskab mingit nõksu sada korda paremini kui inimene, me suudame paljast peast vaid toitva palmi all ellu jääda ju, pole meil karvanahka ega kuriküüsi. Ainult aju anti, ja pika maa jooksmise võime. Tegime endast parema, mitmetoimelise masina kui teised me ümber. Ja nüüd oleme välja mõelnud värkmürki, mis meist endist üle käima hakata võib. Võib-olla. Seda, mismoodi masin on loom , inimene biomehh ja kas/kuidasi inimloom masinaga, ühis- ja tehismõtlusega läbi käia võib, kirjeldab Jussi Parikka vägagi hirmutavalt ja armastavalt. Olgem aparaadid, armastagem ligimest nagu iseend. Esmalt õppigem endisse armuma. Dopamiinid, endorfiinid, mutter, kruvi, vankrimääre… Armumus on armastuse hakatus, ent armastus nõuab harjutamist ja pühendumust. Aju ja aru ja aja kruvide käändumist.

Mutrite ja kruvide juurest sai Eesti arvutilugu alguse. Kuidas hiiglaslike toasuuruste huugajate juurest tänaste telefonide tasemele jõuti, toob ja loob (aja)lugu Paavo Kanguri raamat. Päris esimeste imelike viguraatorite ajast läbi heade ajude superuperdamise tänasesse päeva. Kui ei teaks, ei oskaks arvata, et kõik see, mis tänaba igapäevane tundub, kunagi kallihinnaline ja eriskummaline oli.

Mäletan, kunagi kümneaastasena näiteks, jõudsime nonde esimeste Apple 2 arvutite taha koos pinginaabriga. Mina ei saanud mitte midagi aru, mängisin natuke migit lolli mängu, rohelised täpid mustal ekraanil, piip-piip-tuut-tuut, igav oli, läksin nurka raamatut lugema. Sõber aga kirjutas kohe miski programmi valmis, jooksutas masinat jõudluse piiril. Inimesi on erinevi, mul oli tiba veider tunne. Maailma parim tehno ja ma ei jaga kottigi. Eks ta ole imelik ka praegu, võtke oma internet ja tehke temaga puu taga asju, las olla. Aga ikkagi põnev vanade aegade keerisest tulevikku turritella. Hea raamat tagasipilguks.

Petetu Charlotte Link 2024

Ilvese küünised Karin Smirnoff 2025

Kummaline kolb. Saksa kirjanik ja väidetavalt tõhus müüvikutar. Lugu aga on turvalisse Britanniasse toodud-viidud nõnda, et kui ei teaks, ei mõistaks kahtlustadagi. Mis siis. Aeg ja ruum on kirjanikule painutada antud, lahmerdatagu nagu torust tuleb. Ja tuleb. Üks paremaid viimaste aastate krimivikke tuleb. Seob end sõlme ja üritab lahti harutada, näitab lolle inimesi ja täitsa tavalist käitumust, veenab, et nii-naa võinukski värk ju juhtuda. Mitu lugu segastes puserikes, ometi rigarägale vaatamata heas mõttes lahenduv ja jätkusuutlik värk. Vana paadunud põnevikusõbrana lähenesin loole teatava skepsisega, ent väljusin rõõmsal meelel. Tihe, tugev ja tükati tume tekst, mis ei mõju punnitatuna. Raamat, mis naksab kinni ega lase lahti. Järelikult hea.

Smirnoffi järjekordsest jätkukast ei tohiks soovitamise rubriigis üldse kirjutada. Kuigi hea tehnilise mine(vi)kuga krimivik ta kaheldamatult on ja Stieg Larssoni omaaegsele fenomenile jääb teadlikult alla. Üldse – soovitangi huvi pärast lugeda, kuidas võib raamatut teha lihtsalt selleks, et müüvat ühikut kokku monteerida. Võib esimese viiekümne lehekülje sisse kokku paisata kogu maailma lollused ja kütta edasi. Kui lugu hoiab end koos – ja hoiab – siis tohib ju tänaseks (loodetavasti) põrmu varisevad ideoloogiad kõik ja korraga esile tuua ning nende varal rahulikult raha teha. Ma ei viitsi lolli jutu peale ammu enam vihastada, aga head põnevikku naudin küll. Rootslased tulevad mürinal kõik, las neil olla siis see arusaamatu rumalpoolsus kangiga küljes. Stieg Larsson keerleb pööritsi hauas, aga ise ta algust tegi ja vahtigu nüüd tagajärgedega vastastikku.

Meelelahutust ja kuriurinat saab kummastki köitest küllaga. Ma muidu ei soovitaks, aga nois asjus on mõtlemapanevat värki küll. Kas või, et on see nüüd saane maailm, mida me tahtsime või läheks ja teeks ise tibakenegi teisiti. Ainet mõtisklusteks, iseloom põhjamaine ja kindel.