Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Kuidas mõelda kliimakriisist Graham Parkes 2024

Tahate targemaks saada? Lugege. Lugege näiteks Tallinna Ülikooli poolt läbi raskuste tähtede poole jätkuvalt välja antavat raamatusarja. Noid bibliothecasid on mitmete lisanimedega – controversiarium, scientiarum vitae, mediaevalis, asiatica… Vägev raamatukogu jo iseeneses. Viimati ilmus Graham Parkesi „Kuidas mõelda kliimakriisist. Mõistlikuma eluviisi filosoofiline teejuht“.

Ei ole ma erilik kliimakriisisäga. Suur osa sel teemal kirjutatust kisub uusreligioosseks. Kes usub keda, kes arvab mida, adekvaatsed teadmised kasvavad ja kahanevad ja nii edasi ja nii tagasi. Graham Parkes on kahtlemata ühel niiütelda poolel, ent mitte silmitult, vaid mõttekalt ja mõttega. Tark raamat, mis võtab aega, kui tahad arukalt läbida. Palju võimalusi vaidlemiseks – ent kas mitte selles polegi asja uba? Kui keegi paneb poolt ja vastu arutlema, ongi pool tööd tehtud. Kusjuures kliimajuttude juures pole mu meelest kunagi küsimused kas poolt või vastu, vaid pigem mida ja kuidas. Võin muidugi eksida. Ei taha asja usu pinnale ajada, sest liiga sügava usu pinnal ei saa üldse edasi toimetada. Graham Parker on väga vajalik lugemisvara igaühele, kes maailmapilti kujundab – olgu kokkuvariseva maailma pilti või õilmitseva paradiisi oma. Iga mats ei ole filosoof, ent usun inimesse ja mõistlikuma eluviisi võimalikkusesse.

Lugege juurde ja lugege veel ja kui poest ei leia, siis tulge alati raamatukokku. Teen natuke reklaami sama sarja raamatutele, mida omaks osta on juba päris raske, ent raamatukogust saab teadagi kõike. Kõik on piisavat head, et võimalusel napsata – kui ise ei taha, siis äkki lapselaps on kunagi targem.

Lugelen siin mõned raamatud lihtsalt üles, et oleks selgesti näha, kui mitut moodi eri aegadel mõeldud. Kõik see kraam on ka eesti keeles saadaval, kiidetud olgu loojad, toojad ja tegijad. „Zhuangzi sisepeatükid“, „Inimolu viletsusest“, „Metamorfoosid“ ning mu isiklik lemmik, pikad pealkirjad on ikka head – „Läbipõimunud elu. Kuidas seened loovad meie maailma, muudavad meie teadvust ja kujundavad meie tulevikku“. Kõlab päris õudne? Oo jaa. Aga siin on päris asi, mitte see mumbojumbo, mida müüakse ja ostetakse tos imelikus maailmas, mis elab… noh, kusagil mujal.

Ei ole sihukesi lahedaid jutukaid, mida neelata õhtuga kaks. Küll aga tekste, mille ümber mõtiskella hulk aega ja rohkem. Isegi kerglasest sirvimisest on tolku, kuna mõni lõik haagib raudselt edasi lugema ja siis loed juba tagasi ja veel natuke edasi ja ongi raamat läinud. Nädalake samuti. Või kuu.

See sarjastik ei ole kõigile. Isegi ükski raamat eraldi võttes ei ole kuidagi igaühele. Kokkuvõttes on tervik väga paljudele. Inimestele, kes maailma üle mõtelda – ja üleüldse mõtelda – viitsivad, tahavad ja oskavad. Või vähemasti soovivad õppida, et saada viitsijateks, tahtjateks, oskajateks. Ning seeläbi mõtlejateks. Heal juhul ka mõtestajateks.

Tegutsejatest puudust ei ole. Mõtestet tegutsejaist on tuline nälg. Nood raamatud rajavad rada. Tulgu vaid kulgejaid. Vanadelt olijatelt noortele tegijatele.

Merikotka karje Karin Smirnoff 2023

Need järjed, need järjed… ei saa nondega päriselt järje peale. Ega peagi. Huvitav ikkagi, kuidas mõned raamatud ühes-teises ajahetkes ülemaailmselt rokivad ja terve hulga tekstide läbimüügi käimatõmbajaiks hakkavad. Mäletame veel (kas mäletame?) Dan Browni. Õigel ajal õige tekst õigetele inimestele, kui davincikodeerimisest kõnelda. Mida raamat edasi, seda igavam. Ent suur jälg põnevusmüüvikute maailma. Ja kui palju sarnasi järgnes ta tuules. Et enne etemaidki oli, ei mäleta keegi. Omaette vandenõuteooria? Miks mitte. Tehtagu uus või makstagu kinni. Või mindagu kõneldagu Robert Ludlumi ja Tom Clancy vaimudega…

Stieg Larssoniga oli sama lugu. Takkajärele vaadates ei saa üldse aru, millest täpsemalt see ülemaailmne fenomen algas, kasvas ja õilmitses. Päris tobe tundub ausalt öeldes. Ju oli jällegi õige hetk ja õige lugu. Ent. Head kirjanikku ei saa alahinnata. Olid nood lood lollid kui iganes, põnevikupauerit jagus ja inimesed kleepusid sõnade manu. Mis on hea. No ja siis suri autor ära (lift oli katki, seitse korrust trepist, süda ütles üles). Mis oli halb.  Hakati tegema järgesid – mis oli mõistetav – ning läkski ja lähebki nii ja naa. Tuli paar tehniliselt okeid, ent mitteköitvat järge David Lagercrantzilt. Karin Smirnoff jätkab. Paremini, algupärasemalt.

Muidugi on alles kogu see hämarajura, mis Larssoni loodud Rootsile oma vastiku võlu annab – ilge kamm kõigil, pahad rikkad, jubedad pervod, hirmsad firmad, võimas loodus, imelikud inimesed. On jah tüütu, ent Smirnoff on ambivalentsem, vähemalt natuke. Hoiab Stieg Larssoni vaimu elus. Näha on, et juttu jätkub kauemaks, kõiki traadiotsi kokku ei väänata, krutitakse huvi. Toode on toode. Eeldab järjeloo järjelugu. Pole kahtlust, et lugu tuleb, kuna kirjutamise oskust jagub, kõik pahad ei saanud kinni püütud ja igast jura saab veel tehniliselt keevitada nii, et vähe ei ole.

Tarbijana muigan mõnuga. See veider Rootsi ei ole veel otsas omadega. Võib-olla Astrid Lindgreni oma tõepoolest on, millest oleks terake kahju. Kuigi Pipi ja Tommy ja Annika ja Lasse ja Bosse ja kes nad seal kõik olid… nad oleksid ägeduslikud vanainimesed praegu. Ju on noist ka kirjutet, ent mitte teab mis hästi. Onu Einar, liiakasuvõtja Gren ja vanem vend Klas on igatahes surnud juba. Tempel mällu igaveseks.

Ja õige kaa – kirjaniku surm ei pea tähendama raamatute ilmumise igavest katkemist, loodud maailma otsasaamist. Lindgreni autoriõigused kehtivad veel pool sajandit, Tammsaare on vaba. Näis, kas tuleb kunagi keegi, kes veenvalt suudab näidata, et „Tõde ja õigus“ ei lõppenud oma senise lõpuga, et võib otsapidi tulevikkugi ulatuda…  Minu vanaema perenimi oli sündides Paas, sünniaasta 1902… Äkki Andres käis Kambjas pahandust tegemas? Vallaslapsed, vallasteosed… Hakkab looma!