Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Jääkaru pai. Meie seiklused Arktikas / Pingviini piss. Meie seiklused Antarktikas Maris Pruuli 2024

Esmapilgul tundub vast veider, et kahe nimega raamat. Ja ma ise läksin ka õnge, kui raamatupoe aknal nägin ning mõtlesin, et ohoo, Maris Pruuli on kohe kaks raamatut välja tulistanud ja sarnase kujundusega. Lähemal vaatlusel selgus, et raamat on üks, aga kahelt poolt avatav ja loetav, lihtsalt poeaknale oli pandud kaks köidet. Üks ühe kaanega näha, teine teisega. Eks seda nõksu ole varemgi kasutet paar korda, et saad ühest ja teisest otsast lugema hakata, kuid siin on esimene kaunis kõvakaaneline, kus seda kohtan. Ja lugusid on ju samuti kaks, nii et sobib igati. Kui palju lugusid kummagi loo sees on jääb lugejale (kokku) lugeda ja kui palju lugusid jutustamata jäi, sellest ajalugu vaikib.

Põhimõtteliselt on tegemist lastele sihitud raamatuga. Vähemasti on ta kirjutet nõnda, et noorem seltskond hästi aru saaks. Samal ajal sobib huviga lugeda mu meelest igas vanuses. Mis on hea lastekirjanduse üks tunnusi. Kui on mingi keskpärane kraam, siis minuvanune tunneb end selle jaoks liiga vanana ja jätab pooleli. Kui hea on, siis aga tunnen end uuesti noorena ning loen õhinal lõpuni.

Ja eks hea noortekirjandus saab olla ka õhutavalt õpetlik. Mina sain siit külmamaade ja sealsete elukate, eriti pingviinide kohta rohkem teada kui varem saanud olingi. Reisikirjandus ongi üks kirjanduse haru, mis oskab korraga olla nii meelelahutuslik kui üldhariv. Päris lood päris asjadest, saab raamatu kaudu kaugetes kohtades ära käia. Heal juhul ka teada, kuhu ise kindlasti ei kipuks.

Tunnustada tuleb ohtrat ja ehedat pildistikku. Kui mõni on lugemiseks veel väiksevõitu, vaadaku pilte ja küll kunagi läbi loeb.

Eesti lipp ümber palli. Isiklikku Tiit Pruuli 2024

Mõnes mõttes saab seda raamatut võtta kui eellugu Maris Pruuli Antarktika ja Arktika pajatustele. „Lennuki“ ümberilmasõidust on veerand sajandit möödas ja eks see Pruulide põhjalikum rännumaania sealt alguse sai. Läbi valu ja vaeva, lahusolekute ja taaskohtumiste, pidevate ohtude ja lohtudega.

Üks pooleldi samanimeline raamat sest reisist on ammuilma ilmunud, aga uus on, nagu pealkirigi ütleb, isiklikum. Kohati ikka kohe väga isiklik. Mere ja merendusterminite vahele räägitakse ka rahast ja seksist ja kärakast, nii et võiks peale minna isegi meeslugejatele. Ümberilmaränd niikuinii.

„Lennuki“ reis on tänaseni märgiline ettevõtt Eesti ajas ja ajaloos, aga aastatuhande vahetumise aegu oli ta seda eriti. Keegi ju eriti ei uskunud, et midagi säherdust üleüldse ette võtta saaks. Puruvaesed ja idiootlikud 1990ndad olivad just otsa saamas ja äkki mingi seltskond läheb pisikese paadiga ümber maakera. Mida hekki, nagu päriselt vä? Oli küll päriselt ja väga päriselt. Pruuli kirjutab asja elusaks.

Kes taolise kannatusraja kordamise peale mõtleb, neil soovitan kutsuda alustuseks oma keskmisse korterisse seitse sõpra külla ja proovida kas või poolteist nädalat, mitte aastat koos elada. Korterist väljumata. Poes käimata. Kusjuures korter ei loksuta ega nõua vahis käimist ja purjedega sebimist.

On öeldud, et olla laevas on nagu olla vangis, ainult koos võimalusega põhja minna. Tõsi. Kuid lugeda on sellest huvitav.