Jäta vahele

RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud

RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19

Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

13. juuli 2023
Hildur Satu Rämö 2023

Natuke suvepõnevikke jahedamalt poolkeralt seekord. Meeleroaks ja vaimurüüpeks.

Toitude ja jookidega on imelik asi. Paljas viin ja puhas sidrunimahl ja tavaline toonik ja krõbekülm jää on eraldi võttes üsna igavad. Aga sega nad kokku ja silm läheb särama. Samamoodi on leige keedukartul ja hapukoor ja roosa vorst ja soolakurk üpris mittemidagiütlevad. Üheskoos aga moodustavad kartulisalati, mis on üks kõige eestimaisem ja parem suupooline üleüldse, igal tegijal omamoodi. Tõsi, kõiki häid segusid on võimalik lihtkombel nii rikkuda kui rikastada. Pane kartulisalatisse lusikatäis kehva majoneesi või soolakurgi asemel magusat marineeritud kurki ja ongi nässus. Või tee kõik õigesti, aga haki keeduporgandit sekka. Untsus. Võimalusi minna vinaje on ohtrasti. Õnneks leidub ka variante kindlapealeminek märkamatu muudatusega põnevamaks pöörata.

Miks ma sest räägin? Toopärast, et Satu Rämö on Hilduri-sarja avaraamatusse kokku kuhjanud rohkelt klišeesid (viisakamalt öeldes: kindla peale toimivaid koostisosi) ning suutnud labürindist võidukalt, kilbiga ehk kartulisalatiga välja tulla. Kuigi puusse panemise võimalusi jagus, on autoril õnnestunud need enamjaolt kasutamata jätta. Jah, teame, et Islandi põnevik müüb. Teame ka politseinike hingetraumadest, kuumast rämpsroast külmas öös, talvest ja tuulest ja muinasluulest. No nii stamp värk kui üldse olla saab. Soomlasest politseinik koob kõigele krooniks veel töö ajal kampsuneid. Mingi nipiga on Satu Rämö (ilusa nime pärast üldse hakkasingi seda raamatut lugema) kudunud krimikampsuni, mis täitsa paneb järge ootama ning vaieldamatult rikastab me käsilolevat meelelahutuslikku suve.

Piirideta Jørn Lier Horst 2023

Õudne. Lugesin tagakaanelt, et tegu politseiinspektor William Wistingu sarja viieteistkümnenda raamatuga ja mõtlin, et ehkki olen püüdnud Wistingul silma peal hoida, ma nii mitut kohe kindlasti lugenud ei ole. Õnneks saab seestpoolt teada, et eesti keelde päris kõiki tõlgitud pole ja sestap võin uskuda, et käin enamvähem ajaga kaasas. Wisting on lahe säga ja Jorn Lier Horst oskaja kirjanik, kes ei alahinda ei oma tegelast ega oma lugejat. Ega lähe nonde põhjamaiste libeteede peale liiga pikalt hulkuma, kus kiputakse kokku segama painajalikku noorust, natsiminevikku ja eriti jäledaid sarimõrvu, ühesõnaga kõike seda, mida Skandinaavia reaalelus ette tulema ei kipu, et süükompleksides vaevlevad inimesed endale ette kujutavad. Ju nad on nõus selle kraami eest südamerahustuseks kallist raamatuhinda maksma. Kirjasõna ei valeta, teadis mu vanavanaema. Mida teame meie?

Mina tean vähe, ent seda ma tean, mis raamatud mis hetkedel mulle meeldivad. Ja mõnusaks ajupuhastuseks on tõsisemate hetkede vahel vähe etemat kui korralik krimivik. William Wistingu lood on heas parlanksis klassikalise krimikirjutuse ja tänapäevase hullupaneku vahel – „Piirideta“ on ses mõttes piirideta, et lugu jookseb sujuvalt üle riigipiiride, ent mitte üle inimlike piiride, kulgeb läbi Euroopa ja lisaks veel ilmavõrgus. Mitte nii häirivalt nagu Robert Galbraithi viimases raamatus, mille internetikasutus hakeldas lugemiselamuse mõnes mõttes ikkagi ebamugavalt ära. Horst hoiab loo koos, ent ei lase juhtmel sinnasamma minna. Mina kiidan ja soovitan. Kui varem pole mahti saanud sarjaga püsisuhet luua, siis võimalusel vut-vut raamatukokku või –poodi ja antagu tuld ikka algusest otsani. Päris otsani, loodan, on veel tublisti aega.