Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Ohvrilaste armee Raul Siniallik 2024

Olgu sõbraliku saladuskatte all öeldud, et suur osa ajaloolisi romaane on ajalooteaduse mõistes täielik jama. Heal juhul mittetäielik jama. Aga kui see mittetäielik jama on ilukirjandusena tugev, loetav, kaasahaarav ja inimlikust vaatepunktist puudutav, siis võib teos kujundada tervete põlvkondade meelepilti mõnest ajastust. Asjalikumad autorid on teadagi kavalad ja segavad päriselt juhtunu väljamõeldisega nii maitsvaks ja kangeks seguks, et lugu saabki usutavaks. Nii tehti antiikajal, nii tegi Shakespeare, nii tegi Dumas, nii tegi Kross, tehakse tänaseni. Kirjanduses ei saa lasta tõsiasjadel head lugu häirida.

Raul Siniallik kirjutab Liivi sõja ajast vägagi häirimatult ja ta romaani on mõnus lugeda. Mis siis, et sõda on kõike muud kui mõnus. Siniallik ei glorifitseeri ega heroiseeri oma tegelasi ega tegevusi (peamiselt sõdalasi ja sõjakäike). Kuid ta ka ei demoniseeri neid. Inimesed on inimesed ja hästi saavad nad omavahel läbi liiga harva. Mis sellest, et suuremat osa kirjeldet sündmustest sellisel kujul teadaolevalt kunagi ei juhtunud, üks, mida ma küll usun, et väga sarnaseid juhtumusi toimus väga pika aja jooksul väga mitmel pool. Toimub tänaseni, tsimaruke moodsamal moel.

Kes tahab teada, mis toimus, lugegu veidi teistsuguseid raamatuid. Kes tahab tunnetada, kuidas see miski toimuda võis, lugegu rahulikult „Ohvrilaste armeed“. Tugev kodumaine ajaloopõnevik teritab ja lahutab meelt samaaegselt.

Tegelikkus pole see, mis paistab Carlo Rovelli 2024

Helgoland Carlo Rovelli 2024

Kes füüsikat hirmsasti kardab või arvab ekslikult, et ta niikuinii üldse mitte millestki aru ei saa, võiks alustuseks minna raamatukokku ja võtta lugemiseks Carlo Rovelli „Seitse lühikest füüsikatundi“, mis eesti keeles ilmus kaheksa aastat tagasi. Seal on tõesti teadus väga lühikesteks pulkadeks lahti võetud ja täpselt nii köitvalt kirja pandud, et põhjendamatud hirmud maha võtta. Hulk aastaid oli see ainuke tõlge Rovellilt meie keelde (küllap veel paljudesse, sest raamatust sai ülemaailmne bestseller). Ja nüüd on umbes aastakese jooksul ilmunud lausa kolm teost.

„Tegelikkus pole see, mis paistab“ sobib esimeseks kõige paremini, sest ta alustab algusest ehk antiikajast ja liigub lausa põnevikuliku hooga – ja täiesti arusaadavalt – meie ajani välja. Õigemini ka tulevikku, kui üldlevinud ja inimelu piires käibiva ajakäsitluse põhjal väljendada. Ammu ei ole lugenud populaarteaduslikku teost, mille ühe hooga sisse ahmisin, kuna lihtsalt nii huvitav oli. Kusjuures teemal, millega mingigi suhte saavutamist olin alati üpris võimatuks pidada. See raamat annab täiesti hea tausta, et võtta ette juba „Helgoland: kvantrevolutsiooni mõtestamine“ ja miks mitte ka mõni aeg tagasi ilmunud „Aja kord“. Need keskenduvad rohkem ühele või teisele teemale, ent aitavad mõelda sellest, kuidas võib mõelda ja kuidas võib mõelda teisiti.

On ju ilmne, et inimene on küll keerukas, ent kaugeltki mitte täiuslik. Miks peaks midagi kummalist olema aegruumi kõverdumises, teistes mõõtmetes või tumeaines, kui näiteks kõikjal me ümber olevatest raadiolainetest me meile meeldivat muusikat ilma asjaomase aparaadita kätte ei saa, ilma optikata kaugeid objekte palja silmaga näe, hobuste ja härgadega internetis käia ei saa ja nii edasi. Ilmas võib olla veel paljutki, mille tajumiseks inimmeeltele vastuvõetaval viisil meil vastavad abivahendid veel puuduvad. Abivahendite puudumine ei tähenda, et väljas poleks asju. Võibolla tumeväljadelt leiaks veel ilusamat (sfääride) muusikat, tuleb vaid õige raadio leiutada.

Pole siin midagi üle mõistuse käivat, maailm saladuslik paik ja seepärast soovitan raamatuid, mis aitavad teda lahti harutada. Hea raamat on maailma muukraud. Ja kõik on suhteline.