Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Roos, roosist, roosiga. Teekond rooside maailma Katrin Ruitlane-Rütli, Merilen Mentaal 2026

No kes me siis roosi ei tea. Õitseb mõnegi akna all, aga juured on südamepõues sügaval. Roos on tõenäoliselt kõige lillem lill üleüldse ning küllap ikoonilisim läbi kauniskirjanduse ja kogu inimkultuuri. Ja praegu on just õige aeg käia külas botaanikaaedades ning puupoodides, et õilmitsejatega tuttavaks saada ning küsida nõu, kuidas, kunas ja kuhu neid omaks istutada.
No aga enne tegelikuks minekut on alati arumeelne taustaga suhestuda ning raamatut lugeda. Uus roosiraamat annab huvilisele väga palju ja huvitule parasjagu, et huvitu huviliseks muutuks. Kui Sa roosist muud ei tea, kui seda, mida teavad kõik, siis nüüd on võimalik olukorda parandada. Roos ei ole üldse algupäraselt meie maa lill, aga ta, kuramus – või jumalus -, on tänaseks päevaks vist iga maa lill. Meriroosidest rannaroosideni, metsroosidest mägiroosideni, roosiõli ja roosivesi, „Roosi nimi“ ja sub rosa, rooside sõda ja Rooste Jürgen – tavalise väikese pea seest võiks nimekiri lõputult kedrata. Maailm on roose täis ning usu mind, Sul tasuks nendega tutvuda.

Silme eest lööb esmalt mõistagi kirjuks. Väga põhjalik, väga kange kraam. Kõigesse minu pilk kohe küll ei kinnitunud, kõrge mäng, tugevad tegijad, lendab osalt üle kiila kolba. Ent hirmus huvitav, jätkub kauemaks. Kui lillepoodi suvalise roosikimbu ja kommikarbi järele minna, võiks raamatupoest raamatu lisaks võtta. Vaasiroos närbub, kompvek saab otsa, aga raamat annab veel mitmele hullule mõttele tuge. Näiteks et istutaks midagi ilusat ise maha ja vaataks, mis juhtuma hakkab. Vaimlemine taimlemine on väärtus iseeneses, jõudu meile selleks!

Lennart Meri. President Liis Sein ja Laura Verte 2025

Leelo Tungal : lastekirjanik Liis Sein ja Laura Verte 2026

Olav Ehala : helilooja Liis Sein ja Laura Verte 2026

Vahvad raamatud lühikestele inimestele. Näen siit huvitavat jätkusarja tulemas, kui tegijatel jaksu ja tahtmist on. Eesti elu ja keelemeeleolu ägeduslikud andjad ja kandjad läbisegi. Elavad ja mitte enam teab kui elavad vaheldumisi, aga olulikud igatahes. Tore viis kultuur sõbralikult lapsukeste lugemislauale lehotada.

Ja huvitav lähenemine – minna minajutustajana objektsubjektide meeleilma sisse ning üritada kirja panna ne võimalikke mõtteid. Ütleksin, et julge vaatenurk ning nõuab teatavat näitlus- ja lavastusoskust. Et kuidas kirjutajana minna pärisinimese pähe ja üritada sealjuures aus ja arukas olla. Ilukirjanikul on lihtsam – mõtled välja tegelase ja tema mõtted ning siis sõltub kõik su enese veenvusest ja väljendusoskusest. Pärised on keerulisemad, eriti kui mõnedki veel väga elus ja võivad tänaval tutistama tulla. No mis siis, tutistada võidakse niigi ja ilma igasuguse põhjuseta.

Väga äge, et sadade eestlusele jõudu andnud inimeste hulgast on mitmekirevat valikut raamatuisse raiuma hakatud just vaatega nooremale lugejaskonnale. Lugejaskonn krooksub koolides ammuli silmi ning see sari peaks (kooli)raamatukogudes küll olemas olema. Muidu mina ei mängi. Kes pisikeste asjadega pihta ei hakka, sellele jääb suurest peast „Eesti mõttelugu“ kaugeks.