Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Linnuõgija Samanta Schweblin 2024

„Nüüd on küll hull lugu käes,“ ütleks mu poeg siinkohal. Nendin, et mitte üks, vaid paarkend hullu lugu korraga. Üle pika aja üks novellettide valimik, mis raputab läbi nagu külgkorviga punnvõrr, kus Stephen King, Andrus Kivirähk ja tundmatuks jääda sooviv maagilise realismi klassik on lugeja korraks pulga peale võtnud ning rämistavad olematut otseteed pidi külapoe poole, et katkematusse pidusse linnutoitu, jooki ja jogurtit juurde tuua. Või umbes nii.

Või täpselt nii. Mõned lood on hullult tugevad, mõned natuke leebemad, aga kõik on nagu Motörhead või Ramones kõva argentiinse lisandiga. Et kõva andmine ja ülilühikesed asjad. Samas mitte miniatuurid ega laastud ega proosaluule, ikka pärispäris novellid on. Oskaja käega segatud annused vanast heast ladinaameeriklusest ja uuest heast hoopis millestki muust. On hüva huumorit ja tõsist kurbtust ja päris judinaidtekitavat kraami. Nii palju head kirjandust nii vähestel lehekülgedel leidub harva.

Mul on kaunis raske nende juttudega vastakuti seista ja midagi halvasti arvata. Siin on ülim kontsentraat. Libelobasulge valdav autor kirjutanuks igast viimasest kui tükist raamatutäie ehk vähemalt pool. Schweblinil on justnagu kiire – ta teeb õigest materjalist kange tõmmise ja serveerib selle. Jah, on oht saada korraga liiga suur kogus. Võib õhtute peale ära jagada. Muidu võib juhtuda õnnetus. Kuigi ei pruugi. Juhtuda võib ka õnn. Lihtis lugemisrõõm.

Sisukord oleks muidugi abiks. Nii lühikeste juttude puhul ei ole harilikust meelepildi järgi sirvimisest tolku – aja õiget kohta taga nagu Toots rosinat Kiire  väikevenna varrusaia seest.

Valge metsa närv Anu Kree 2024

Tõmbame hullupöörasusest kodumaile tagasi – mitte, et siin kõik ülimas põhjamaalises jõrmuses viisuninasid põrnitseksid, hämaratest ürditeedest pakitsev märss järel lohisemas.

Vahel on mul uittunne, et terve Tartu kubiseb pisikestest krullikestest ja pool muueestit takkatraavi. Et krullindad kestavad Eesti luules jo viiendat kümnendit järjest ega anna krõõpsugi järälä. Olen isegi rõõmuga krullindatest osa saanud ja schnitti võtnud, vähemasti alguotsast, maxharnoonsetel aegadel; ei häbene graanigi. Tundub siiski, et renessansliku suurvaimu tuules tulnute ja tulnukate massiiv hakkab laugelt raugema ning eks nõnda olegi elu kiik.

Anu Kree uus raamat ei kuku küpsena otse krullindatest. Ei ole siit näha ka miskit heerost, kes pillipuhujana lastekarja igisügavikku juhatama kipuks. Hakkaks kehtestama uut luulekeelt, sisesuunda, põlevsilmset marssi majakale. Ilus ja rahulik luule, maailma praavitama ei tükita, päevapoliitikat loosungeisse ei aeta. Rahustav, aga mitte liftimuusika. Keerulisus pole eesmärk, omaenese vestlus- ja vestmisviis küll. Kõneled tasakesi oma lugejaga ja toimetad sõnad/sõnumid kohale. Eks näis, mis noist pärast saab. Ja maailmast ja mõnest. Kes/mis/kas/kus/kunas/kuidas säält seest leida ovad.

Mul on uuema kodumaise luule suhtes aastaid murenärv erk olnud – no tuim ja tasapaks tundub, tahaks miskit värsket ja üllatavat. Kree ei üllata, aga ta hoiab kätt – kõik pole kadunud, elame edasi, salvestame eluolu ilusamal viisil. Ja küll tuleb siis ka kõik muu. Vahel/vahest on just niimoodi vaja öelda. Kirjutada. Avaldada. Kree pole ju sugugi verinoor autor, aga ta võttis paarkümmend aastat hingetõmbeaega. Mulle meeldivad need tagasitulekud, neis on teatud esiletükkimatut enesekindlust ja –teadlikkust. Kes loeb, ei kahetse. Kes ei loe, ei teagi, mida kahetseda.