Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Vabas Eestis – riiklikult ja diplomaatiliselt Imre Siil 2024

Uus vabaduseaeg on niikaugel, et uue aja uued poliitikud, ametnikud ja diplomaadid hakkavad vaikselt pensionile jääma. Ja kui nad just pole endas avastanud kihku veel mõnd aega tegevpoliitikas kaasa lüüa, siis on ju loogiline, et istutakse laua taha tagasi ning hakatakse memuaare üles tähendama. Usutavasti näeme noid mälestusteraamatuid lähiaastail veel mitmeid.

Imre Siil on juba aastaid põhitööle lisaks ka kirjanikutööd teinud, temalt on ilmunud nii puhast ilukirjandust kui reisikirjandust, ka memuaristika pole talle kaugeltki võõras. Oma lapse- ja nooruspõlve on ta lahti kirjutanud lausa kahes raamatus. Siinse teosega jõuab ta Nõukogude ajast Eesti Vabariiki ning kirjutab oma aastatepikkusest tööst kõrge riigiametnikuna ning hiljem tipptasemel diplomaadina. Järjekordne mõjus kild kujunevasse lähiajaloo mosaiiki. Et raamatu lõpuosa ulatub peaaegu tänasesse päeva, siis võib karta, et kirjanduslik-dokumentaalse mäletamisega on selleks korraks ühel pool. Mis seal ikka, ka ilukirjandus ootab tegemist. Väärt lugemine niiehknaa.

Nii lähedase ajastu kirjapanek on muidugi libedale ja õhukesele jääle minek, sest elus on kümneid ja kümneid inimesi, kes võivad autorile vastu vaielda. Kõhutunne ütleb, et Siil on piisavalt erapooletu ja diplomaatiline, et tema peale mitte vihastada. Samas ei tähenda see, nagu raamat kuidagi kuiv või püüdlikult hillitsetud oleks. Ent kindlasti ei paista siit suurpoliitikute mälestustele omast tendentsi kujutada ajalugu kellelegi soodsamas valguses, vaikida maha ühtesid ja tõsta esile teisi sündmusi. Mida oleme Eestiski näinud. Sümpaatne raamat – piisavalt objektiivne, piisavalt isiklik, meeldivalt viisakas.

Rooma keiser. Vana-Rooma maailma valitsemine Mary Beard 2024

Rooma riik oli kahtlemata üks inimkonna ajaloo muljetavaldavamaid riiklikke moodustisi, mille mõju ulatub tugevasti ka tänasesse päeva, nii demokraatlikesse kui autokraatlikesse süsteemidesse. Paljud on püüdnud Roomast otsest eeskuju võtta ning enamjaolt läbi kukkunud, veel enamad aga tarvitavad tänini üht või teist toimeviisi, mille juured nimelt Rooma ulatuvad. Rooma kasvamine ja kahanemine, tema tõus, hiilgeaeg ja langus olid kõik nii pikad ja sisukad ajajärgud, et neist kõigist on koos ja eraldi hulganisti raamatuid kirjutet, ja küllap kirjutatakse veelgi. Senises ajaloos on Rooma impeerium läänemaailma ainus tõeliselt tuhandeaastane riik.

Vana-Rooma elu sadadest tahkudest on samuti tuhandeid raamatuid loodud. On neid kirjutanud ka Mary Beard. Sedakorda siis keisritest. Raske ülesanne, sest ka keisrid tunduvad kahe tuhande aasta jooksul üsna põhjalikult läbi uuritud olevat. Aga „Rooma keiser“ ei keskendu niivõrd üksikutele valitsejatele kui keisri institutsioonile kui sellisele. Selle arengule ajas, eelistele ja puudustele, poliitilisele ja inimlikule aspektile. Just see inimlik vaade läbi paljude silmade muudab teose eriti köitvaks. Olgu vaatenurk teenijarahva või mõne võistleva üliku oma, raamatu seisukohalt on kõik võrdsed. Ning nõnda kujuneb lausa ilukirjanduslikult kirevas kaleidoskoobis paeluv pilt pöörasest ajastust. Võimalik, et inimkonna tippajast. Ja inimestest, kes seda kõike suunasid ning kelle vägevust, edevust ja ambitsioone on korduvalt järele aimata püütud. Siiski pole see hiljem kellelgi õnnestunud.

Rooma ja ta keisrite fenomeni mõistmise alustamiseks on paremat raamatut hetkel keeruline välja pakkuda. Kasutatagu juhust ja loetagu.