Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Sääseraamat Urmas Tartes 2023

Sääsed on üks paras nuhtlus. Samas – kes meist poleks? Kellelegi kuidagi ikkagi. Kes on Sinu nuhtlus? Heida pilk tema hingeellu ja äkki muutub maailm paremaks. Vähemasti Sinu jaoks. Urmas Tartes laseb näha sääskede hingeelu ja paljut muud va sutsikutega seonduvat ning tuleb tunnistada, et teadmiste lisandudes kahaneb tüütamus, väheneb närvlikkus, las nad kuradid siis surisevad nagu pisikesed prantslased mopeedidel. Kui prantslased liikleksid õhus, oleksid nad sääsed. Kui eestlased saaksivad valida, siis oleksid nad ilmselt vihmaussid ja toimetaksivad kõrvaliste pilkude eest varjus. No nii igaks juhuks. Kunagi me ehitame endale metroo.

Tartese raamat sobib suvehakulugemiseks ideaalselt. Kes meist oleks sääse kui säherduse peale nii väga mõelnud? Tartes on. Kirjutab pikalt ja põhjalikult. Loomulikult teab sääseteadlane teemas enam ja veelgi, ent harilikule inimesele saab siit piisava koguse sääsetarkust sisse naksatud. Nagu vaktsiin. Vanarahvas, kes vahel nii tark ei olnudki, rääkis ikka, et uss nõelab ja sääsk hammustab – tegelikkus kipub teisipidi ja pealegi on see nõelaja uss meil pigem madu, me armas ja ainuke. Ja sääse nõelutsemine kätkeb eneses hambumuslikke nüansse. Ei ole see eluke nii lihtne ühti, kui arvata tahaks.

Sula lust ja õnnekamm. Eluaeg olen sääski vihanud ja nüüd loen neist täie rõõmuga. Äkki lähebki pahastus pealt? Sel aastal olen kohanud vaid üht sääske. Peletasin ta dalai-laamalikult eemale ning rohkem ta mulle ei pinisenud. Tollegipoolest eelistan eeldatavasti sääserohketest paikadest eemale hoida või külastada neid pigem sügishooajal, mil kuriloomad oma trikkidega ühel pool. Aga kes kuivas kandis tiiki ehitab, arvestagu naabrite kestva vihakõnega – sääsk leiab iga lombi üles, olgu see või kuldseks võõbatud traktorirehvi sisse ehitet.

Ah jah – Urmas Tartes pälvis umbes täpselt „Sääseraamatu“ ilmumise aegu ehk mõne nädala eest Eesti looduseinimeste ägedaima auhinna, Eerik Kumari preemia. Vaat, mida kõike sääsed inimesega teha võivad!

Purjed heisata. Tiit Pruuli kunstikogu Kadri Asmer, Tiit Pruuli 2023

Minge ja vaadake Tiit Pruuli poolt kogutud merekunsti Kadriorus, Mikkeli muuseumis. Näitus on sügava sügiseni valla, nauditagu. Aga näitusele mahtus napp viiendik kogust, raamatusse vist pea kõik. Üle neljasaja pildi. Põnev ja igast otsast mereline valik. Raamatut saab näituselt, aga raamatukogus võib jo ette lehitseda. Aigupiten omasoodu kujunenud kollektsioon; kuulsus, auu ja respekt. Ma merd põhmõtt kardan, lootsikus tunnen end vangis olevat, klaustrofoobia ründab – autoaknast ja piltide pealt siiski natuke armastan merekest tallinlasele sünniomase lugupidamisega. Seda kripeldavam on piisavalt distantsil meresegaste tüüpide tegemisi takka jälgida. Okeaan – hirmus suur elajaloom! Keetmata kalasupp! Aga tajumist väärib. Seda enam, et Pruuli kimab kohe jälle jääpankade vahele – eks see Eestimaa suvi ole jah hirmus ja sääserohke aeg, aremad põgenevad – ega tule tagasi enne, kui näitus kinni. No loodame, et omanik ilusti eluga piltide manu tagasi jõuab.

Üleliia mereinimene ei näi olevat ka raamatu esimese loo autor ja näituse kuraator Kadri Asmer, kes jo avamisel tunnistas, et ega ta pikemat merereisi kui Tallinnast Stockholmi teinud ole. Aga proff on proff ja mere maalimisest saab võhik imetabase ülevaate. Mina sain targemaks kindlasti – usun et saavad ka paljud lugejad.

Multitalentne ja pulbitsev Eero Epner on üks paljulubavamaid eestikeelseid ilukirjanikke, kes näiteks viimatises Eesti Ekspressis suutis täita pool ajalehte aastatepikkuse ilmateadete ülevaatega ning edastada sõnumi, et andmed on toredad ning neid saab ka (kuri)tarvitada. Hea teada, ülla-ülla. Pruuli raamatus räägib ta lühemalt ja püsib teemas, mu lemmiklõik on „Sealsamas Käsmus, kuhu Tiit mõni aasta tagasi endale suvekodu ostis ja vastupidiselt kõigi, ka perekonna ootustele enam-vähem paikseks suutis jääda, veetes seal vahel tervelt nädala järjest, on veel ainult üks rannakalur ja selleks on multimiljonär, kes jaksab haugitõmbamise rõõmule omast taskust peale maksta.“ Ma täiega loodan, et kala-, raha- ja muuseumimehed ning -naised saavad Käsmus lõpuks kenasti kokkuleppele, et kapteniküla sadam muudetakse ühisel nõul ja jõul euroopselt väärikaks randumiskohaks, kuhu ka Tiidu ilmameredest väntsutet laeval poleks pärast arktiliste väljade-väilade murdmist piinlik naasta.

Jaan Tätte hõllandab omas peatükis tõesti hästi mereromantiliselt, Tiit ise aga, olgugi kogu aeg kohal, teeb noka lahti vaid tagakaanel. Ja hea ongi. Sest kunstikogu nautimiseks tuleb tutvuda kunstiga, mitte inimestega selle ümber. Võimalus on, antagu minna.

Suppi, kurat, ei tohi ükski rohepöörakas piltidele heita! Muidu ma saan kurjaks.