Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Maitsed minu elus Stanley Tucci 2022

Üks paremaid raamatuid, mis viimaste aastate sees loetud. Lausa imelik, et varem ei lugenud. Nägin ilmumisjärgselt lennujaamas algupärandit, jätsin meelde, unustasin ära, nägin eestikeelset versiooni, mõtlin, et uh, kohe loen, aga tühjagi. Nüüd jäi näppu taas. Ja tõesti – geniaalne.

Ta ei ole kokaraamat. Ta ei ole ka elulugu, (auto)biograafia, ta ei ole ilukirjandus. Ja natuke on ta ometi kõike. Jaa, retsepte on. Enamasti nii lihtsad, et võtab mõtlema, mis roajuhis see nüüd üldse on. Proovi järele! Ma võtsin ühe ette, kahtlustades, et siit küll maitset ei võlu. Oi kuis võlus! Kogu raamat on tehtud sama suhtumisega. Natuke elu, natuke toitu, natuke surma ja lapsi ja nende põlve. Hea tundega kokku pandud. Lolli nalja ei visata, ent muheleda saab muudkui. Pisarakiskumiseks ei lähe, kuid silma võtab märjaks sageli – ja üldse mitte noil kohtadel, mida võiks arvata ehk ennustada.

Ju me kõik oleme Stanley Tuccit kinos või telekas näinud. Ta on enamasti suurte filmide olulistes kõrvalosades. Mu abikaas vaatas raamatut ja vaatas ka parasjagu telekas jooksvat Tucci Itaalia maakondade toidusarja ja ütles, et tüüp on öudsalt ühe näitleja moodi. Mhmh, ütlin ma, seepärast asjalugu nii, et ta ongi see näitleja. Paduitaallane, sünnist saati hea toidu sisse kasvanud. Põlises rahahädas eestlane leiab siit ohtrasti nõuandeid, kuidas mitte millestki midagi teha. Päris sitast saia ei saa, aga Meryl Streepi kohtumine andouillette’iga on mälestusväärne. Üks vähesi kohti, kus Tucci oma vaieldamatult arvukaid tuntud tuttavaid nimepidi mainib.

Raamat on rahulik, samas rajulik, tagasihoidlik, perekeskne, armas. Ei mingit staaritsemist. Mul on Tucci pärast natuke samasugune hirm nagu Ivo Linna pärast – kui sa muutud justnagu kõikide sõbraks, siis kuidas sõpradest ära pääsed? Noh, kui te Stanleyt ära ei tunne, siis vaadake kedagi tänaval, kes on natuke nagu David Vseviov ja natuke nagu Asko Künnap, ju ta Tucci on.

Lihtsalt väga hea lugu, milles on elu ja surma ja sööki ja võlu ja vilu ja valu ja rõõmu ja… No ma ütlesin juba, et tuleb lugeda. Üks liigutavamaid üle aegade. Ma arvan, et me armastame Stanley Tuccit. Isegi, kui me ei tea, keda täpselt. Näitleja värk. Mina küll armastan.

Billy ja hiiglaslik seiklus Jamie Oliver 2023

No mida hekki! Jamie Oliver on lasteraamatu teinud? Päriselt ise kirjutas vä? Mingi kuum projekt? Müüb rämedalt?

Unustage ära. Saadame joonelt kukele Anthony Bourdaini kõige ta ropaiini ja kokendusega, lähetame uduvikku räuskava sportlase Gordon Ramsay ning jõuame üle Keith Floydi ja Julia Childi tagasi Jamie Oliveri juurde. Kui alustuseks natuke (tele)kokandusest kõnelda. Kas keegi tahaks Anthony Bourdaini lasteraamatut? Ju vist. Peeter Sauteri lugejad näiteks. Bourdaini suhtes kadus mul austus, kui ta Jamie kohta halvasti ütles – mul kipub tihtilugu respekt surema, kui keegi lahmima kukub. Jamie Oliver on sõbralikku müksu väärt nii koka, roapropagandisti kui nüüd ka lastekirjanikuna. Laste peal kontrollitud, ei mingit jama.

Saab olla lapsi, kes sünnivad, sõnad suus ja kel on kümnendaks eluaastaks Astrid Lindgreni kõrval ka kogu Tolstojevski igaks juhuks läbi loetud. Ent on säändseidki, kellele kirjanduse uks nii kiiresti ei avane. Mis ei tähenda pahemust, tähendab hoopis teist sorti võtme vajanemist. Jamie Oliver on siinkohal küll ühe imetabase taba vallandanud ning oma kuuma nime all selle ka priiks lasknud. Kiitus ja auu! Usun, et hulk lühikesi inimesi üle maailma näevad tos loos väravat nii söögi- kui sõnakunsti valda. Kui nõnda on, siis juba ainuüksi värati lahti tegemise eest tuleb tänada ja tunnustada. Katsetage oma laste ning lühi- ja lähikondsete peal!

Sõnamaailmas on pildid äge värk, aga nad ei pea üle teksti rulluma, võivad olla – mida hekki! – mustvalged ning peavad töötama kujutlusvõimega kaasa. Ja nii on! Pildistiku loojat Monica Arminot tuleb tervitada ja tunnustada tekstistiku tegijaga võrdväärselt. Et see siia lõppu jäi – siinkirjutaja vabandus, my bad! Hoitagu kunstnikul silm peal. Kel vähegi head lugu tulekul tundub.