RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!
Ülo Tuulik ei kirjuta meile ajalugu ega elulugu, ta annab aastakümnetest läbi põimunud ajalootükikesi ja eluloojupikesi nõnda, et nood moodustavad üheskoos sootuks omamoodi loo. Loo, millel on isevärki iseväärtus. Kirjutised justkui siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku, kirjavara ilma edvistava enesehinnanguta, ent ometi hästi isiklikult. Põikumised aegadesse ja põrkumised inimestega, kes tänapäeval ehk enam meeldegi ei tule, et omis ajus hirmus olulikud olivad. Ja siis see tavalise inimese tavaline elu, mille kulg päriselt ei katkenud ju ka kõige jälgimates tingimustes. Kuidagi elati alati edasi. Kuidagi ka surdi. Siin on surma ja sündi ja valu ja rõõmu ja lahedat töllerdamist ja süvenenud asjatamist. Põnev elu ja tabav pildistus sellest.
Minu jaoks on Ülo Tuulik umbes nagu Friedebert Tuglas – ei pea ma kumagi suurimaks eestikeelseks kirjanikuks, ent kummagi kohaloluta ja tegutsemiseta ei oleks meil seda kirjandust kindlasti mitte. Jube hea oli üle tüki aja tuttavaks saada osalt varem loetud, osalt lugemata tekstidega. Ja need juhatavad edasi. Ei maksa karta, lugege.
Pikad ja südamlikud luulelood, mis soojendavad ja läilaks ei läe. Mingit inimlikku taju on siin tabatud, midagi teeb autor hästi õigesti – mitte, et oskaksin seda kohe ja täpselt sõnastada. Kohe ja täpselt sõnastamine ongi ju tegelikult kirjaniku enese asi. Petolai valmistab hea raamatu mitmes mõttes – siin ei parseldata maailmavalu ega paristata sisekaemuse köngerjönkse; see maa ja maailma ühesütlemine on usutav, armas ja tuliterav korraga.
Olen kaugel liigitamast Petolai luulet kuhugi mahemoosise koduhõllase leboluule sekka. Eks ole siin noistki kauneist asjust märke. Aga mulle lihtkombel meeldis seda raamatut lugeda ning usun, et mitmegi inimese suved ja sügised, et mitte heroiliselt öelda elud oskab ta etemaks teha. Andke voolavale jutustavale poeesiale võimalus ning vaevalt, et kahetsete.
Toda kuriärksat, tänapäevapõrgatajat, aktiivset, aktuaalset ja aktsioonset ärevussõna leiab luules niikuinii iga neljanda nurga pealt küll ja veel ja rohkem kui vaja. Pehme pauer, leebe tugevus nõuavad rohkem, tahavad tahedust, pärivad oma ja – siin ta on, taa ta um, antagu leeki, olõ’õi hätä’!
Olen tubli kuus aastat kangetest jookidest kaugel püsinud, üksiti õlut sõbraks pidanud. Aga. Teoreetiline lähenemine on lahe ning Toomas Tiivel toob terve hulga mälupilte tagasi. Juba ta eelmine teejuht oli tore, ent tol ajal, aastatuhande algukandis, mineva sajandist rääkimata, juhtis tee mind ise. Täna on hoolsa pilguga hoopis teine tunne kärakamaailma sukelduda. Sukelduda sukeldumata.
Ja ongi nii, et kuigi maalikunstist ei saa tantsida ega kirjanduset pantomiimi vormi viia – kui just erakordsete geeniuste ühisettevõtmus käsil ei ole – siis maitsetest kirjutamise lugemine ning olemasoleva kogemuse baasil meelelduse taaslavastamine on võimalik. Ehk isegi vajalik. Ei ole vaja ära juua kogu maailma etüülalkohol, saamaks aru, et purjus olla on igal pool ühtemoodi ja maitsed on alati erinevad. Ning et maitsete mõistmiseks vajaneb parasjagu kainust.
Kui haistmismeel annab teada, et keegi on lähikonnas kallanud pitsikese Jack Daniel’si viskit, hakkab mul peas käima Põhja-Ameerika Ühendriikide Kesk-Lääne kõrtsukuma ja piljardikuulide kolin. Lagavulin aromeerib teatud hetki Londonist. Ja nii edasi. Aga selleks, et palju teada, ei pea palju jooma. Võib lugeda. Mida siinkohal soovitangi.
