Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Elevandi üksildus Tauno Vahter 2024

Tauno Vahter jätkab oma leebelt humoorikas, riivamisi iroonilises, ent ei kunagi solvavas ega sarkastilises laadis. Esmalt üsna rütmikalt vahelduv tegevusaeg tänapäeva ja pea sajanditaguse peatükkidega saab raamatu keskpaiku mõned jõnksud sisse, sekkub õpetlik seletajahääl. Ja hiljem on takti/fakti ja sisu koha pealt ohoo-momente veelgi. Natuke meenub Wimbergi „Lipamäe“, mida pean konarustele vaatamata – või just tänu nendele – üheks paari viimase kümnendi parimaks Eesti proosateoseks. Õnneks tõmbab Vahter lõpus otsad üllataval kombel kokku, ent ei peida neid päriselt vette.

Eesti suhtkoht lähiajalugu torkivasse kirjanduskonteksti sobib „Elevandi üksildus“ hästi. Kõrvale või ümber saaks tõsta lisaks eelmainit „Lipamäele“ ka Rein Raua viimased raamatud, Ivan Orava mälestused, Juta Kivimäe, Katrin Lauri, Lembit Uustulndi… – oh, palju on noid. Pilt hakkab kokku joonistuma. Ongi parem, kui ei tule valge laeva kõrvale muudkui suurt eesti romaani oodata, saagu neid palju ja mosaiik sündigu lugeja peas.

Mõnes mõttes on Vahteri raamat täielik absurdikas. Teisalt ent vägagi pärises püsiv, kõigil neljal jämedal jalal. Ja osaliselt ka tegelikkusel rajanev. Et ise aegade tegelikkused saavad kaunikesti pentsikutena tunduda, on tegelikkuste, ei nõndavõrd kirjaniku süü/teene. Äri on paras tsirkus, tsirkus on üksjagu äri, elevant ja inimelu ühendavad neid.

Kirjutada raamat elevandist, paksust naisest ja mitut masti kaabakates kõlab nagu otsetee kirjandusloo prügikasti. Ent justkui mälestus kriitik Horrimanist kui kurjast ja kiimalisest mehest on visa kaduma, uuristab ka meelepilt Tauno Vahterist kui üha lugemisväärsemast kirjanikust end madu-ussina ajusse.

Ulmad nõiamajas H.P.Lovecraft 2022

Cthulhu kutse H.P.Lovecraft 2024

Howard Phillips Lovecraft tasub aeg-ajalt endale meelde tuletada. Pealegi pealekasvav põlvkond ei pruugi sajanditagusest taadist eriti teadagi. Või kui, siis hilisema rikkaliku folk- ja poploori läbi, sest mõne nunnu helerohelise kummi-Cthulhu on ostnud ka nooremad lugejad. Cthulhu-müütika klassikalised lood tulid just teise trükina välja ja siinkohal tasub meelde tuletada ka Lovecrafti muude tugevamate lugude valimikku „Ulmad nõiamajas“. Kõva tuum on maakeelde pandud ja välja antud, maksab järele vaadata.

Lugesin Lovecrafti üpris varases nooruses ja ingliskeelsena; tuleb nentida, et omas keeles lugemine annab ikka täitsa teistmoodi kogemuse. Ju ei olnud ei mu inglise ega eesti keel siis veel liiga head, esimese mataka sai teismeline huviline muidugi kätte. Praegu on uus tutvus vaieldamatu õudusklassikaga värske rõhk ja rõõm. Kui nii tumedate juttude kohta noid sõnu tarvitada tohib.

Austus vanakooli kirjanduse suhtes kasvab samamoodi. Ajal, mil eestikeelne kirjasõna end alles (hämmastava kiiruse ja tulemuslikkusega) avastas, ringutas, keret sirutas, oli muuilmas ägedat värki tulistet jo üpris kaua. Mõned keele- ja kirjandusruumid olid end me omast suts kauem vormistada saanud, suuremate värk. Õudukas ja põneilm ja müütilisus ja kõhevik ei pruugi sugugi igaühe maitse ega meele järele olla. Samas klassikalise proosa kuldaja reegleid pidi ehitet lood võiksid olla küll. Lovecraft mingit modernistlikku jampsi ei üldse ei armastanud, kuigi kogemata kombel lõi hunniku uuskirjandust, millest tänini võtta on ja vastseid versioone tehakse.

Moodsa aja jälganditele antakse siin (alus)tala täiega, kuid tegelikult on algupärandid ise vormilt viisakad, sisult õõvastavad. Sobib nii ekraani tagant mäekolle raiumast tulnud teismelisele kui kudumistöö ja õunakoogiteo kõrvalt raamatu avanud vanaisikule. Mõni klassik pole kaua klassik, mõni on. Lovecraft mu meelest on. Tasub võtta, kuni saab. Soovitan alustada põhjalikest järelsõnadest ja kommentaariumidest – Raul Sulbi süsteemsusele on keerulik kedagi kõrvale panna. Ootan Sulbi koostet viiekümnenda antoloogia pidu. Ei tohiks enam kaua minna.