RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!
Lauri Vahtrega on alati vahva piike murda ja sõbralikult eriarvamusele jääda nii mõneski küsimuses, aga käesolevale raamatule saan küll vaid tunnustavalt kaasa mõmiseda. Vahtre on hoogsa sulega vormistanud hulga mõtteid, mis moel või teisel küllap iga vähegi keeletundliku inimese peast läbi käinud – ning kamaluga uusigi. Jube äge lugemine, puhas lust ja rõõm keelerägastikes uitamisest.
Uitmõtete valamine vaimukaks vesteistikaks on paras kunsttükk, ehk küll võib esmapilgul pealtnäha lihtis näida. Vahtre keelele alla ei jää, vastased on võrdsed, pealegi samal poolel. Ei ole tegelikult teisel poolel ka keelekorraldajad, kelle toimetamised küll ajuti koomilised tunduvad. Noh, ega keelemeres liiga sügaval sees supeldes enam kerge ole kaldapealset kõrvalpilku heita. Anname andeks, ent esmalt ka jalaga. Sedasi vennaliku vemmalvopsu korras. Pärast joome teed ja sööme keedist nagu onud muiste.
Üsna muheda muigega loodud lood, ehkki sisult kui mitte teravad, siis terased tingimata. Endiselt ei ole ma autori kõigi seisukohtadega sajaprotsendiliselt nõus. Ei peagi olema, ei tohigi olla. Muidu ei kukuks välja vahvat vaimuvestmist, vaid tüütu loeng, kus üks raiub tuimalt oma tõde ja teised tukuvad tunnikella oodates. Seda muret Vahtre puhul ei ole, raamat on väekas ja kirega kirjutet. Sisuline vestlus vormiküsimuste üle on kerge tekkima – kasutagem võimalust.
Selles on midagi sümboolset ja sõbralikku, et kui ajaloolane võtab kirjutada keelest, siis tuleb keelemeelne kirjanik ja kirjutab ajaloost. Looduses peab valitsema tasakaal, teadis juba Sammalhabe, ehkki ta mõistagi eksis – tasakaalus loodus seisaks paigal ega liiguks üheski suunas, ei idaneks ega mädaneks. Just tasakaalust põiknemised löövad looduse ja loovuse vallale. Küllap on ühiskonnas samad lood, kuigi see loom pole oma senise olemasolu jooksul vist küll kordagi tasakaalus olnud.
Aga ajaloost Koff kirjutab ja London joonistab. Omaeneslisest ajaloost, ent läbi selle ka me kõigi ühisest ajaloost. Liigub läbi aja ja lugude, mida paljud meist mäletavad. Ja kes ealiste iseärasuste tõttu ei mäleta, neile võib pildi- ja tekstitummine piltjutustus just õige otsa kätte anda. Tundetäpse lähiajaloise meelepildi maalimine on autoritel korda läinud.
Usun, et ei tee autorile oluliselt liiga, kui tunnistan, et „Ära oota midagi“ on üks paremaid raamatuid, mis viimase aasta sees silma alla sattunud. Sattunud kusjuures on päris mitu. Poeetiline sõnatäpsus, proosaomane konkreetsus, inimlik-isiklik puudutus, kongeniaalne visuaal – kokku tuleb teos, mis mõjub ja on samas sõna otseses mõttes kaasahaarav, ühe hooga põneviti läbitav. Samas hiljem meenutamisi sirvitav ja ühes mõtlema – loodetavasti ka ütlema – kutsuv. Kõva sõna!
Ei oleks meil kumbagi eelsoovitet raamatut, kui polnuks noid kõige esimesi. Esimesi üleüldse, esimesi aabitsaid, esimesi jutukaid, kõike toda, mille sünnist poole aastatuhande täitumist tänavu tähistame. Palju õnne meile kõigile!
Sel uhkel puhul on Eesti ja Läti rahvusraamatukogud välja andnud põhjaliku, põneva ja sisutiheda trükise, millele iga tõsisema raamatuhuvilise koduriiulis aukoht ammu valmis varutud. Aukoht on teadupärast liitsõna, mis koosneb sõnadest „auk“ ja „oht“. Nii ta on. Auk muude väärikate teoste vahel ootab täitmist ning oht kaasneb iga hea raamatuga. Eriti sellistega, kus palju tarku inimesi omi mõtteid kirjasõnna valanud. Sest mõtted tekitavad uusi mõtteid, teadmised uusi teadmisi ning mõlemad on ohtlikud.
Sõnade ja mõtete vaba leviku ohtlikkust on seitset seltsi võimurid teadvustanud aegade algusest peale. Nõnda pole ime, et nii eesti- kui lätikeelse kirjasõna algust loetakse hävitatud raamatutest. Teostest, mida keegi pole ihusilmaga näinud ja mille kunagisest olemasolust teame vaid seetõttu, et säilis märge ne hävitamise kohta. Edasi on, väikeste tagasilangustega, õnneks aina paremaks läinud. Üht-teist on alles jäänud. Eesti Rahvusraamatukogu on elavaks tõestuseks ja seega ainuõige eestvedaja teoks saanud teosele. Hea lugemine raamatuaasta saateks ja saatel.
