Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

„Eesti merenduse ajalugu I“ 2023

Iga tibake jõukam või edevam tüüp siin Eestis ostab endale paadi. Või jahi. Või paar. Ja käib väikelaevajuhtide kursustel ja tunneb end hästi. Kuni hakkavad laekuma arved kaimaksude ja hoolduste ja mille kõige eest veel. Selgub, et navigare necesse est, aga eriti kuhugi navigeerida ei ole ja keskeltläbi tuleb laevaomamise hinnaks ühe sõidupäeva kohta paar kuupalka. Keegi seda muidugi ei tunnista, ja kala püüda paadihärrad ei oska ega taha. Muidu saaks toidu arvelt sutsuke tagasi.

„Eesti merenduse ajalugu“, esimene köide, tema räägib meile aegadest, mil merevärk päriselu osa oli. Ja pärismeremeestele mitte osa elust, vaid kogu elu. Mõni laevnik oskas isegi ujuda, ehkki üldiselt seda kunsti heaks tooniks ei peetud, panevad veel plehku, kui ikka vettekukk, siis upusurm. Väga äge, et massiivne tõsiraamat lõpetab oma esimese ja mahuka köite sel kohal ära, kui rannaelule okupatsiooniline kriips peale tõmmati. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas edasist merendust ajaloona kirjutada, kui just Lembit Uustulndi appi ei võeta. Tema on ilukirjanduslikus võtmes kalurikolhooside ja lõunameredel seilamiste lood vägevalt lahti kirjutanud.

Kõik see paatide pooleks raiumine ja jaanituledes põletamine ja kalurite omast rannast Aafrika kanti ajamine – see on põnev teema, aga kas ja kes selle kunagi üles märgitseb? Raamat aegade algusest kuni viimatise ilmasõjani on olemas ja on põhjalik. Kes iganes kavatseb väikelaevajuhi kursusele minna, lugegu enne merenduse ajalugu. Saab natukenegi teada, mis on meri ja kuidas seal kombeks on käituda.

Kiidan ka kujundust – sääne köide on uhke koduriiulis, isegi kui teda ealeski ei loeta või vast väheke sirvitakse. Kunagi osteti entsüklopeediaid ega avatud neid ealeski, täna soovitan mereraamatut. No on väärt nii lugemist kui omamist. Kõiki tegijaid siinkohal üles ei lugele, sest Internet on teadagi täis ja suur raamat sisaldab paljude tööd. Kiitus ja auu!

Chelsea G. Summers „Lihahimu“ Chelsea G. Summers 2022

Täiega segapäine raamat. Ei mõistagi esimese hooga öelda, miks soovitan. Siin on justnagu kõike, mis ihulisest inimesest elava, erksa ja vaimlise looma teeb. See raamat vaimustab ja vihastab korraga, siin on sööki ja jooki ja head pannikooki ja hulk muid asju, mis inimeseks olemisega kaasas käivad. Surma ja seksi ja. Ja üleüldse. Eriti üleüldse.

Mnjah. Mõnes mõttes ei tohiks see teos mulle meeldida, ent ometi oli ta haarav. Mõnes teises mõttes peaks ta mulle meeldima – ja just siis tundus ta eemaletõukav. Võluv ja võrgutav ja samas punase kinga ninaga otse jalgevahesse naksahtav. Vähe on kirjanikke, kes söögi ja joogi suudavad kuidagi kunstiliseks vormistada (kodukamaral sai hiljuti Mehis Heinsaar hästi hakkama), palju enam on noid, kelle tekstides üldse ei sööda ega jooda. Ja no säändseid lugusid ei saa ju uskuda. Üldjuhul sööb ja joob inimene elu jooksul oluliselt sagedamini kui sureb või seksib. Ja kui raamatus on muudmoodi, siis kerkib kahtlus.

„Lihahimu“ võib tekitada vastakaid tundeid ja mõne lugeja ka raugeks raevustada. Aga ma soovitan ikka. Siin on miskine teistmoodi ja aus vaade ühele võimalikule maailmale. Ela siis sellega või jäta elamata. Mine kööki ja tee midagi, mis kähku valmis saab ja rõõmu pakub. Ja juba saabki parem! Kuni roog podiseb, jõuab mõteleda. Ja saab veel parem. Päriselt kaa!