Jäta vahele

RaRa väike maja, Narva mnt 11

E–R 10–20, L 12–19, P suletud

RaRa Solarise saatkond

E–P 10–19

Foto: Aron Urb

Sõnadega sõtta – kuidas meid manipuleeritakse

25. märts 2023

Eva Ladva 
Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist 

Oleme aegade algusest saadik püüdnud kaaslasi mõjutada endale meelepärases suunas mõtlema ja tegutsema. Igapäevaeluks vajaliku info hulk kasvab digiajastul pöörases tempos ja infotulvas orienteerumiseks läheb vaja erioskusi. Meil on olemas tehnoloogiad, mille abil võib ka koolilaps suurema vaevata luua usutava võltsingu vaid loetud minutitega ja selle internetti üles laadida. Valede levitamine ei ole kunagi olnud lihtsam kui praegu. Eksimine on inimlik, eksitamine aga teadlik ja tahtlik manipulatsioon. Just seepärast on oluline pöörata ka eesti keeles rohkem tähelepanu sõnadele, millega märgime kogemata väärinfo edastamist või teadlikult suunatud valetamist.  

Valeinfo (ingl k misinformation) on kogemata tehtud viga: näiteks võime eksida mõne faktiga nagu inimese nimi, kuupäev ja kellaaeg või tsitaadi täpne sõnastus. Valeinfo pääseb liikvele enamasti kas tähelepanematuse või hooletuse tagajärjel – alati ei taipa ka kõik ajakirjanikud detailset faktikontrolli teha või usaldavad liigselt oma allikaid, rääkimata siis sotsiaalmeedias kulutulena levivatest uudistest, mis ei pruugi tõesed olla. Valeinfo eesmärk ei ole inimeste sihilik mõjutamine, kuid kontrollimata info võib kahtlemata paksu pahandust tekitada, inimestevahelisi suhteid rikkuda ja usaldust õõnestada. Kaasaegsel infoajastul on vaja olulisemad faktid alati üle kontrollida, võimalusel lausa mitmest erinevast allikast. Ajakirjanduses võivad valeuudised tahtmatult liikvele minna siis, kui allikaid ongi vaid üks ning algne info, mille põhjal meediaväljaanded ja uudistemajad oma teavet edastavad, on ekslik. Kuidas valeinfo levik peatada? Esmalt on vaja viga avalikult tunnistada ja vastutus võtta, seejärel saab juba korrektsed faktid ritta seada.  

Desinfo (ingl k disinformation) on oma olemuselt hoopis erinev juhuslikust eksimusest. Ehkki desinfo võib pealtnäha tunduda sama süütu kui kogemata tekkinud viga, on tegemist peenelt seadistatud ja oskuslikult läbiviidud infooperatsiooniga. Kui valeinfo on nagu õhtune uudiste- saade, kuhu võib sattuda eksitavat infot, siis desinfo on justkui hoolikalt lavastatud mängufilm, mida vaatajale esitletakse kui dokumentaalteost, puhast tõde. Desinfo autorite ja levitajate eesmärk on infokasutaja niimoodi ära tinistada, et inimene ei saa arugi, et teda manipuleeritakse. Desinformatsiooni mõiste võttis esimesena maailmas kasutusele Jossif Stalin, kui KGB eelkäijana tuntud GRU organisatsioonis loodi 1923. a selleks eraldi osakond. Desinfot levitatakse sageli kampaaniatena, millel on olemas kõik professionaalse meediakampaania tunnused: täpselt positsioneeritud sihtgrupp, selged sõnumid, mida levitavad mõjuagendid ja arvamusliidrid ning meediakanalid, mille efektiivsust ja kasutusmugavust saab kergesti mõõta. Näiteks eelmisel kevadel pärast Venemaa agressiooni algust Ukrainas levitati agaralt desinfot, et Vene armee läks Ukrainasse koroonaviirust tootnud laboreid hävitama või seksorjadeks värvatud lapsi vabastama, mida kanaldasid sotsiaalmeedia vahendusel ka Eestis tegutsevad kristallihaldjad ja selgeltnägijad. Praegu saab YouTube’ist vaadata aga Vene propagandamasina loodud jõulureklaame, kuidas terve Euroopa pimedas ja külmas jõule veedab ning 2023. a lõpuks nii suurde kitsikusse satub, et pered on sunnitud oma lemmikloomad nahka pistma. Tuttav sõjaaegne narratiiv Leningradi blokaadi aegadest, kvaliteetne teostus ja head näitlejatööd ning info piiratud kättesaadavus Venemaal loovad soodsa pinnase sedalaadi desinfokampaaniate uskumajäämiseks.  

Desinfo üheks kõige ohtlikumaks vormiks on kuriinfo (ingl k malinformation), mis tähistab samuti sihipärast infoga manipuleerimist, kuid selle eesmärk on lisaks segaduse tekitamisele ka kellegi huvide kahjustamine. Vaenulikku kuriinfot jagatakse nii riikide kui ka inimeste vahelistes konfliktides, kus teise osapoole kahjustamine annab konfliktiosalisele eelise. Üks kõige räigemaid näiteid kuriinfost on lähisuhtevägivalla ohvri kohta politseile või kohtule valeandmete esitamine, et vägivallatseja pääseks karistusest ‒ see on kahetsusväärselt levinud praktika ka Eestis. Samamoodi kasutatakse kuriinfot enne valimisi poliitiliste oponentide elimineerimiseks, kui konkurentide piinlikud eksimused võimendatud ja moonutatud kujul meediale ette söödetakse. Kuri ja vaenulik on info, mis on kas otseselt vale, kontekstist välja rebitud ja moonutatud või takistab vale paljastamist ja tõe päevavalgele tulekut ning kahjustab samal ajal kellegi head nime ja huvisid. Desinfo võib olla ohtlik inimestele, kes jäävad sihipäraselt levitatud valesid uskuma, kuid tahtlik manipulatsioon kaotab oma jõu kohe, kui see on tõendusmaterjali abil paljastatud. Seetõttu on just praegusel infoajastul oluline fakt üheksa korda üle mõõta, et üks kord seda uskuma jäädes mitte petta saada. 

 
Raamatusoovitused: 

• The life-changing science of detecting bullshit / John V. Petrocelli. New York: St. Martin’s Press, 2021. 

• The irrational ape: why we fall for disinformation, conspiracy theory and propaganda / David Robert Grimes. London: Simon & Schuster, 2020. 

• Valede paljastamise käsiraamat / Johanna Vehkoo; tõlkinud Margit Pent. Tallinn: Menu Meedia, 2021. 

• Ma manipuleerin sinuga: salajase mõjutamise vastased meetodid / Nikita Neprjahhin; vene keelest tõlkinud Urmas Alas. Tallinn: Pegasus, 2022. 

• Suurem valik infomanipulatsioonide ja desinfo teemalist kirjandust rahvusraamatukogu veebilehel.

Meediapädevuse teemadel kirjutavad rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialistid Eva Ladva ja Kateryna Botnar.  

Kateryna on sündinud 1998. a Ukrainas ja õpib praegu Tartu Ülikoolis magistrantuuris kultuurikorralduse erialal. Ta on Eesti Kirjanike Liidu liige ja Ukraina Kultuurikeskuse kirjandusprojektide kuraator ning tõlgib nii eesti- kui ka ukrainakeelseid tekste. 

Eva lõpetas 2003. a Tallinna Tehnikaülikooli haldusjuhtimise (praegu avaliku halduse) eriala ning on end hiljem täiendanud kommunikatsiooni ja raamatupidamise vallas. Ta on juhtinud mahukaid kommunikatsiooniprojekte kutsehariduse populariseerimisest arengukoostöö ja Euroopa Liidu toetuste tutvustamiseni. Eva juhib ka arutelusarja Infomüra, mida saab vaadata rahvusraamatukogu YouTube’i kanalil

Artikkel on ilmunud ajakirjas Raamatukogu (2023, nr. 1)