Suur põgenemine 1944

1944. aasta oli Eestile traagiline – kevadel olid Punaarmee pommirünnakud purustanud Narva, suuri kahjusid kannatasid Tallinn ja Tartu. Alates suvest olid Eesti pinnal toimunud lahingud. Sinimägedes võitlesid eestlased mõlemal pool rinnet ja inimkaotused olid tohutud. Sinimägede lahingud hoidsid punaarmeed edasi liikumast, mis võimaldas paljudel inimestel punase terrori eest põgeneda. Maha jäeti oma kodumaa ja võeti ette teekond, kus oli kaasas ainult lootus ja mõned isiklikud asjad.

Septembris tugevnes Punaarmee pealetung ja Saksa okupatsiooniväed valmistusid Eestist taanduma. Eestlasi oli juba lahkunud varem, kuid nüüd, Punaarmee lähenedes, muutus põgenemine kodumaalt massilisemaks ja kõige rohkem lahkujaid oli 19.-23. septembrini.  

See ei olnud esimene lahkumislaine, 1939. aastal olid lahkunud baltisakslased, 1943.-1944. aastal eestirootslased. Samuti põgeneti 1943. aastal Saksa sõjaväkke võtmise hirmus Soome.  

Riiklikud aktsioonid ning evakueerimised kasvasid sujuvalt üle suureks põgenemiseks, mis toimus 1944. aasta suvel ja sügisel, kui Punaarmee sooritas eduka pealetungi Eestile. Massiline põgenemine toimus nii üle mere Rootsi kui teistesse Euroopa riikidesse. Mälestustest selgub, et sakslased takistasid teatud määral põgenemist üle mere Rootsi suunamaks põgenikke kui potentsiaalset tööjõudu Saksamaale. [—] Organiseerimata korras põgeneti rannikult paadiga – õigem oleks öelda vettpidava alusega, sest sõidukorda viidi pea kõik rannas leiduvad alused – eelkõige üle mere Soome ja Rootsi. Eesti mandriosast asuti teele erinevaid teid ning võimalusi kasutades peamiselt Saksamaale ja selle poolt okupeeritud riikidesse. Kuna kõigil polnud võimalik minna laeva või rongiga, siis võeti teekond ette kas hobuvankri, käru, auto, jalgrattaga või lihtsalt jalgsi. 
Kaja Kumer-Haukanõmm. Eestlaste Teisest maailmasõjast tingitud põgenemine läände. – Suur põgenemine 1944. Tartu, 2006, lk. 16. 

Paanika haaras Tallinna [—] 19. septembril, kui rahva seas levis teade, et sakslased on otsustanud Eesti maha jätta ja vägede väljatõmbamine on juba käimas. Ma ei mõtle paanika all mingit peataolekut, vaid sugulaselt sugulasele, tuttavalt tuttavale kanduvat ja järjest võimenduvat sõnumit – paari päeva pärast on venelased Tallinnas, kes mõtleb põgeneda, sel on nüüd käes viimane aeg ja peab kiirustama. Muidu jääd kommunistliku võimu alla ja NKVD küüsi.   
Hellar Grabbi. Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid, mälestusi. Vaba Eesti Sõna, 21. september 2006. 

20. septembri õhtuks olid sakslased Tallinnast lahkunud ja Toompeal Pika Hermanni tornis heisati sinimustvalge, seda küll ainult kaheks päevaks – 22. septembril tungis Punaarmee Tallinna ja sinimustvalge asendati punalipuga.

On 20. september 1944. Üks soojemaid ning selgekaunimaid sügispäevi. Lõpuks ometi hakatakse inimesi laskma laeva. Selle nimi on “Triina”, ja tekil paistab olevat juba heakene kogu inimesi. [—] Ametlikult hakati meid nüüd nimestiku järgi alles välja hüüdma. Tähestiku korras. Niisuguse menetluse puhul olem mina oma A-ga ikka esimeste killas olnud juba kooliklassidest peale. Juba hüütaksegi: Adson. Mis nüüd viga – muudkui mine, vaata ainult, et kogu perekond koos läbi saaks. Kuid vaevalt saime paar sammu nöörist ja saksa madrustest moodustatud tõkke avause poole, kui kahel poolt inimeste laine nii peale pressis ja meist ette litsus, et jäime paigale ega pääsenud tegelikult oma läbisaama ametlikku õigust kasutama. [—] Jälle läheneme eluseltsilisega koos mereväelastest moodustatud tõkkele. Silmame Hjalmar Pöhli. Saame ta varrukast kinni hakata. Mu kaaslase sõnad liigutavad lõpuks hr. Pöhli sedavõrd, et ta võtab muist meie pakkidest õlale ja viib meid laeva.  

Sõidame. Istume elukaaslasega oma kohvri serval “Triina” poordi ääres, millisele kohale naelutume kolmeks ööks ja kaheks päevaks. Laeva tekk on viimse võimaluseni täis kohvreid, kaste ja pampe. Need lasuvad keskel kõrges kuhjas kogu vaba teki pikkuselt, jättes inimestele vaid kitsad rajad kummalgi pool seda lademikku. Ja hulk naisi-lapsi asub all laeva kõhus. 
Artur Adson. Lahkumine. Tallinn, 1994, lk. 69. 

22. septembri hommik Tallinnas on haruldaselt vaikne. Ei kosta enam punaste mõrvalendurite pommide plahvatusi, millest vappusid majaseinad alles eelmisel õhtul. On vaikinud ka õhkulendavate sõjaseadmete plahvatuste kaja, mis muutis unetuks öö vastu reede hommikut. Isegi eelmisel õhtul nii tavaliseks muutunud püssipaukude raksatused on kustunud ligineva hommiku valguses. See on mingi eriskummaline rahu ja pahaendeline vaikus, mis valitseb vana Kalevite linna tänavaid sel saatuslikul hommikul, mil viimased laevad sadamas olid hiivanud ankru. 
Juh. Vd. [Juhan Viidang]. Sõjapõgenikuna Tallinnast Virtsuni. Eesti Sõna, 4. november 1944. 

Päikeseloojangu paiku hakkab laevakere värisema. Lahkumistund on käes. Masinad käivitatud. Lehvitatakse nii laevalt kui kailt. Aeglaselt sõidab „Wartheland“ sadamast välja, pardal üle kolme tuhande eesti põgeniku. Inimesed trügivad laeva sisemusest üles tekile, et heita viimast pilku Tallinnale. Paljudel on pisarad silmis. Isegi laste näod on tõsised. On kolmapäev, 20. september 1944. See kuupäev jääb kõikidele eluks ajaks meelde. 
Hellar Grabbi. Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid, mälestusi. Vaba Eesti Sõna, 21. september 2006.   

Kodumaalt lahkumise põhjuseks oli hirm enda ja oma lähedaste pärast – eestlased olid juba kannatanud nõukogude okupatsiooni ebainimlikkuse käes ja seetõttu polnud kellelgi illusioone tuleviku suhtes Nõukogude Eestis. Eesti iseseisvuse eest võitlejad, olude sunnil sakslastega koostööd teinud, riigitegelased, kirjanikud, kunstnikud, töölised, teenistujad, maa- ja linnainimesed – põgenejaid oli igast ühiskonnakihist ja vanusest.  

See teadmine, et ma enam ühtegi Nõukogude okupatsiooni üle elama ei hakka, oli mul täiesti kindel. Ma oleks kasvõi üle ujunud, kui mul teist võimalust poleks olnud. Ja nii oligi. Kui hakkasid Vene väed lähenema, me ootasime küll viimase silmapilguni, sest tõesti ei tahtnud ju ära minna. See oli niivõrd drastiline samm. Aga ühel pühapäeva pealelõunal tuli teade, et sakslased annavad Eesti rinde ülesse ja lähevad ära. Kes tahavad kaasa minna sakslastega, need võivad minna. Minu noorema õe mees oli sakslaste poolt SS-i mobiliseeritud. Mu ema läks kohe järgmine hommik Toompeale, tõi paberid igale ühele ära, et me võime Saksa laevaga sõita.  
Virve Kook. Elulood. – Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal. Tartu, 2009, lk. 172.  

Peamine põgenikevool suundus Rootsi, Soome ja Saksamaale, viimasest liiguti edasi Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse, Suurbritanniasse. Rootsi põgeneti peamiselt Lääne-Eestist ja saartelt, kust sageli asuti teele väikeste kaluripaatidega, mis ei olnud mõeldud pikemaks merereisiks.  

Milline oli üldine arvamine ja mis tegelikult mõeldi neil hilissügise palavail päevil, ei tea keegi täpselt. [—] Oletusi võib teha selle järgi, et väga suur osa rahvast asus rinde lähenemisel paoteele. Kes sai veel ronge kasutada, kes pääses mingile veoautole, kellel oli hobuvanker või jalgratas, kes rühkis jala mere suunas, mis oli ainus avatud värav. Eestimaa teed kubisesid lõputuist põgenike vooridest ja sõdureist. [—] Muidugi jäid kohale ka paljud nendest, kellede perekonnaliikmed olid venelaste poolt mobiliseeritud ja lähenesid nüüd koos rindega. Rahvas oligi nagu kaheks jaotatud. Ja paljud ei teadnud, kumb võimalus valida.  
Bernard Kangro. Eesti Rootsis : ülevaade sõnas ja pildis. Lund, 1976, lk. 36. 

Eesti põhjarannikult viis põgenemistee sageli Soome ning sealt edasi Rootsi. Lääne-Eestist ja saartelt suunduti otse Rootsi. Ilmastiku ja muude olude sunnil jõudsid põgenike paadid-laevad Rootsi idarannikule peaaegu kogu selle ulatuses, Kalmari linnast lõunas kuni Umeå linnani põhjas. Suurem osa paate jõudis siiski kas Stockholmi saarestikku, Roslageni rannikule või Ojamaale.  
Raimo Raag. Eestlaste põgenemine Rootsi Teise maailmasõja ajal. – Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal. Tartu, 2009, lk. 59. 

Minu vanaisa, kapten Jungermann (1885-1966) põgenes septembris 1944 oma laevaga Eestist Rootsi. Ta viis oma purjekal Minnalaid Läänemaalt Paatsalu rannast Rootso Gotlandile enda pere ja veel suure hulga põgenikke, kokku 208 inimest. Oma laevast jäi ta aga ilma. Nõukogude Liit nõudis eesti ja läti põgenike laevad ja paadid Rootsi riigilt välja ning viis need tagasi. 
Martin Jungermann. Eestist Rootsi saabunud põgenike paadid ja laevad. – Põgenemine Eestist Rootsi Teise maailmasõja ajal. Tartu, 2024, lk. 149. 

Rootsi ametlikel andmetel on seni Rootsi saabunud 165 000 põgenikku, nendest Baltimaadest  25 300 isikut. Põgenike jaoks asututi 46 laagrit. Vahejaamaks enamliku terrori eest Rootsi põgenejaile oli Gotlandi saar, kuhu Eesti maa-alalt põgenikke saabus isegi kaluripaatidega. Gotlandi saares asuvasse Visby sadamasse on jõudnud ka üks eesti mootorpurjekas, millel viibis 195 eestlast. Laev väljus Tallinna sadamast 20. septembril. Osa laeval viibinud eestlastest põgenike nimesid on teada. Gotlandi saarele saabunud 8500 põgeniku jaoks ei jatkunud majutamisruumi ja põgenikud saadetakse järkjärgult mandrile.  
Sajad tuhanded põgenemas. Eesti Sõna, 8. november 1944.

Esimeseks kokkupuuteks Rootsi ja rootslastega olid põgenikele rannavalve, sõjaväe, kodukaitse, naiskodukaitse, politsei ja Punase Risti personal. Need korraldasid kiiruga põgenike registreerimist, toitlustamist ja ajutist majutust. Vajaduse korral osutati arstiabi.  
Raimo Raag. Eestlaste põgenemine Rootsi Teise maailmasõja ajal. – Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal. Tartu, 2009, lk. 59. 

[Saksamaal] laagrisse sattunud isikud tuli esmalt tuvastada. Erinevalt Rootsist, kus kõik riiki saabunud põgenikud klassifitseeritigi “põgenikeks”, jagati Saksamaale saabunud isikud kahte gruppi: “põgenik” või “DP” (ingl k displaced person) ehk emigreeruma sunnitu [—]. DP oli aga tsiviilisik, keda sunniti kodumaalt lahkuma, aga kes soovib sinna tagasi pöörduda, kui vastavas riigis valitseb rahu ning taas normaalne, temale vastuvõetav riigikord. 
Kaja Kumer-Haukanõmm. Eestlaste põgenemine Saksamaale. – Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal. Tartu, 2009, lk. 21. 

Elutahe ja enesekindel tulevikulootus oli see, mis iseloomustas meie inimest tema põgenemisteekonnal oma põlisest isadekodust. Nii jõudsid paljud ranniku ääre paljakäsi, kuid lootusrikkas meeleolus, sest elu päästmisega punaste küüsist olid jälle avatud kõik teed parema tuleviku loomiseks. “Kui jätkub elupäevi, siis saan ma ikkagi elus oma kätetööga luua endale uue kodu, kui punased on ükskord välja kihutatud Eestist,” ütles nende ridade kirjutajale keskealine naine, kes astus Virtsus praamile ainult väikese seljakotiga, olles sunnitud teel kõik maha jätma. 
J. [Juhan] Viidang. Eestlane ei vannu raskustele alla. Eesti Sõna, 11. september 1944. 

Põgenike täpset arvu on võimatu öelda, eri allikad annavad väga erinevaid numbreid põgenike hulga kohta. Arvatud on, et kogu II maailmasõja jooksul lahkus Eestist umbes 70 000 – 80 000 inimest. Samuti jääb teadmata nende inimeste arv, kes kaotasid põgenemisteel elu. Mõningate andmete puhul hukkus umbes 3000 põgenikku, kui Punaarmee pommitas Saksamaale siirdunud Punase Risti sümboolikaga tähistatud laeva „Moero“, mis vedas haavatuid ja tsiviilelanikke. Pommirünnaku ohvriks langenud laevu oli teisigi, samuti tabas see saatus ka paljusid väikesi paate, millega võeti ette ohtlik merereis. Peale õhust toimuvate rünnakute olid ohuks ka allveelaevad, mis rammisid väikeseid aluseid.

Põgenemine arvudes
Eesti Mälu Instituut

Kui palju paatkondi kinni püüti või teel hukkus, ei ole teada. Läänemerel ja rannikuil toimus tol ajal draamasid, millede osalised on juba ammu kadunud ja milledele langenud unustuslinik hakkab kõike katma. Oli neidki, kes elavana teekonda alustasid ja võõrasse mulda jõudsid. Oli ka neid, kes oma elu alustasid merel. Nii on teada vähemalt üks poiss – Jüri, kes sai paadi nime, millel ta sündis. 
Bernard Kangro. Eesti Rootsis : ülevaade sõnas ja pildis. Lund, 1976, lk. 39. 

Koostanud poliitika infospetsialist Marge Allandi.