Vaata lahtiolekuaegasid
Soomere esinemas emakeelepäeva konverentsil

Tunnete ja tehnoloogia sümbioos

6. aprill 2023

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere mõtiskleb ajalehes Sirp, et teaduskommunikatsioonis tuleb faktide esitamiselt liikuda nende seostamisele, deklareerimiselt inimeste kõnetamisele, tausta ja konteksti selgitamisele. Artikkel valmis rahvusraamatukogu emakeelepäeval peetud konverentsi „Tunnete keel ja tehnoloogia“ tarbeks.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Sirp.

Teaduskommunikatsioonis tuleb faktide esitamiselt liikuda nende seostamisele, deklareerimiselt inimeste kõnetamisele, tausta ja konteksti selgitamisele.

Kui tahame kaasteelistele midagi selgitada, on alati kõneleja või kirjutaja kohus sõnum selgelt kohale viia. Küllastunud infoväljas ei piisa vaid mõtte korrektsest sõnastamisest ja siis puusalt pimedusse paiskamisest. Sellele peab lisanduma veel vähemalt kaks komponenti: teadmistest sündinud kirg ja sõnumi briljantne tehniline teostus.

Teistele kõnelemine on pealtnäha lihtne. Eriti siis, kui need teised ei saa vastu rääkida. Nagu ikka telesaate, klassikalise loengu või avaliku kõne puhul. Kui miski kõneleja vaatekohast probleemiks võib saada, siis pigem paljude inimeste aju töötamise iseärasus. Nimelt töötab see kogu aeg. Isegi kui magame. Üldiselt ka siis, kui oleme ärganud ja teeme oma toimetusi. Ameerika poeet Robert Frost on öelnud, et aju on suure­pärane organ. See hakkab tööle hetkel, mil hommikul ärgatakse ega lõpeta enne, kui tööle jõutakse.

Paljud on oma aju siiski nii kaugele treeninud, et tööle jõudmine ei ole talle ületamatu tõke. Aga sageli kipub aju just siis välja lülituma, kui on tarvis minna rahva ette kõnelema. Või siis lülitub näiteks ümmarguste vastuste režiimi. Võib-olla sellest tulebki Murphy seaduse üks formuleeringuid: edu tabab teid üldiselt siis, kui olete omaette, aga ebaedu alati avalikkuse ees. Kõnepidamine, eriti avalikkuse ees, on nõnda üks lihtsamaid teid ebaedu poole.

Pane tähele, mis jäi ütlemata

Võib-olla peaks siis mõne asja ütlemata jätma, et ebaedu vältida. Ameerika juhtimis­teadlane ja kirjanik, teadmuspõhise juhtimisteaduse rajaja Peter Drucker on märkinud, et kommunikatsioonis on kõige olulisem kuulda seda, mis jäeti ütlemata. Nii on vahel märgilise tähendusega mõne asja puudumine. Kindlasti on võimalik tehnoloogiale õpetada, kuidas kirjutatud ridade vahele pandud mõtted üles leida. Omaaegsed tsensorid seda kuigi hästi ei osanud. Võib-olla hoopis teesklesid, et ei oska.

Märksa keerulisem on tehnoloogiale õpetada, millal tähendab ütlemata „jah“ nõustumist ja millal mitte. Eriti kui tuletada meelde varauusaegse Hollandi filosoofi Baruch Spinoza tarkust: kogemused õpetavad meile sageli, et inimesed ei valitse mitte millegi üle niivõrd vähe kui oma keele üle. Vägivallatu vastupanu eestkõneleja Mahatma Gandhi on lisanud idamaise mõtte, et inimene, kes ei suuda oma keelt valitseda, ei tea, mis on õige.

Vaikimine on keerukam, mitme­tahulisem ja kindlasti palju rohkem interpreteerimisvõimalusi pakkuv nähtus kui kõnelemine. Pigem on see seisund, kus kõnelema hakkab tunnete keel. Selle kohta teadis juba Prantsuse matemaatik ja filosoof Blaise Pascal, et ega tunded suurt midagi muud tee, kui muudkui petavad meid.

Tunnete keele kommunikatsiooni probleemid ei ole meie, s.t Euroopa traditsiooni leiutatud. Muidugi oleks mõistlik loobuda eksiarvamusest, et Euroopa probleemid peavad olema kogu maailma probleemid, aga maailma probleemid ei tohi saada meie probleemiks, nagu on hiljuti märkinud India tipp-poliitikud.

Guinnessi rekordite raamat toob ära sõna, mis pakub informatsiooni kõige kontsentreeritumal, äärmuseni kokkupakitud ja samas hästi arusaadaval moel ja mis seejuures kirjeldab vägagi elulist situatsiooni. See ei ole üldse Euroopa ega isegi Euraasia-Aafrika ühendkontinendi sõna. See pärineb Tulemaalt, Ameerika lõunaotsast, yaghani (ka Yagáni) keelest, mida kasutati mõnda aega ka ühel Falk­landi saartest, Keppeli saare misjoni­jaamas.

Praeguseks on see keel välja surnud. Viimane seda emakeelena rääkinud inimene, etnograaf ja kultuuriaktivist Cristina Calderón (1928–2022) suri eelmisel aastal ja Keppeli saar on looduskaitseala. Aga osa sellest keelest elab edasi. Eriti sõna mamihlapinatapai [mam-iɬapi-n-ata-apai]. Seda peetakse üheks kõige raskemini tõlgitavaks sõnaks. Seda saab vaid seletada. Umbes nii: kaks inimest vaatavad teineteisele otsa, soovides midagi sellist koos teha, mida mõlemad tegelikult tahavad, aga kumbki ei hakka ise pihta, vaid loodab vaikselt, et teine teeks ettepaneku.

See on märksa rohkem kui näiteks „kõnekas vaikus“. Pigem on see olukord, mida usutavasti paljud kaasteelised on kogenud ja omal moel lahendanud. Minu põlvkond võib-olla küll juba unustanud. Või siis teatava annuse huumori, sarkasmi või isegi küünilisuse rakendamise kaudu lahendama õppinud. Näiteks adudes, et selle olukorra lahendamise oskusest sõltub sündivate laste arv. Pole ka välistatud, et perekonnapeade kokku lepitud abielud on peegeldus vajadusest selliseid olukordi süstemaatiliselt lahendada.

Masina sisuloome võib olla uks tulevikku

Vaikimine on hinnaline keele ja kommunikatsiooni osa. Mõttekaks muutub see siis, kui seda oleks võimalik sisukate sõnade ja väärt sõnumiga täita, aga selleks pole vajadust. Sisu võiks ikkagi olemas olla. Harry Potteri lugude libeloba suled on liigagi levinud ja lausa laiatarbekaubaks saanud. Sageli põrkame olukordadele, kus keegi kõneleb pikalt ja sisukalt, aga ei ütle mitte midagi. Õnneks pole see veel saanud inimõiguseks. Kuigi just sinnapoole liigutakse.

Vahel on kiusatus samasse patta panna pealtnäha sarnane infoühiskonna saavutus. Selle viimane, natuke põrutav uudis on tehisintellekti uus tase, tema sooliselt määratlemata laps nimega ChatGPT. Selliste võimaluste tulekus ei ole midagi halba. Meil ju ei jätku aega ega võimekust, et vaadata, kuidas meile teada oleva eri kombinatsioonid võivad meile uusi horisonte avada. See töö tulebki targa arvuti hooleks jätta. Mis tuleb tohutult odavam ja märksa süstemaatilisem. Kui seda võimalust aga mõõdutundetult kasutada, siis võimendame pedagoogi ja poliitiku Heiki Raudla Facebooki seinalt korjatud tõdemust: vanasti oli humanitaar see, kes kirjutas luuletusi ja oskas keeli, nüüd aga see, kes on unustanud korrutus­tabeli.

Teadlase ja prohveti igihaljas paralleel

Teadust võib mitut moodi defineerida. Paar keskset väärtust on siiski möödapääsmatud: uute väärtuslike teadmiste hankimine ja nende edasiandmine. Need kaks on teaduse puhul lahutamatud juba seepärast, et mõlemal puhul mängivad kirg ja kirglikkus keskset rolli. Mõlemas aspektis paistavad kaks pealtnäha vastandlikku kutsumust – teadlase ja prohveti oma – väga sarnased. Võib-olla just selle pärast, et nad paiknevad meie kaasteeliste spektri eri otstes. Kui kirge ei ole, jääb enamasti keskpäraseks teadlase portfell ja kujuneb tühjaks õhuvõngutamiseks prohveti sõnum.

Muidugi näeme siin muutusi nii ruumis kui ka ajas. Kunagi pidi teadlane kindlasti olema talaaris ja rikas, lugupeetud inimene, prohvet seevastu ühiskonnast väljaheitmise piiril ja kõnelemas kui mitte täiesti mõistetamatuid, siis vähemalt ebameeldivaid asju. Nüüd on läinud teistpidi. Teadlane on sattunud igavese kerjaja rolli, prohvetid seevastu suurepärased müügimehed ja meedia tähelepanu keskpunktis. Mõni isegi Eesti kohal leviteerimas kiiremini või kõrgemal, kui tema kaitseingel lennata suudab.

Midagi väga kaalukat on aga neil ühine. Nimelt informatsiooni valdamine. Mis on ju ühiskonna alustala ja suurim väärtus. Mõlemad on kindlad, et teavad midagi tähtsat, mida keegi teine ei tea, aga mis on kindlasti väärt, et kõik seda teaksid. Huvitavaks läheb asi siis, kui see miski on ootamatu, põrutav või lausa uskumatu. Näiteks see, et tumeaine, mille kohta peaaegu mitte keegi mitte midagi ei tea, moodustab 85% universumi massist. Või siis kogu elu juhtiv vajadus päästa ligimesi. Näiteks hukatusse langemisest.

Kui koguda teadmisi vaid enda jaoks, haihtuvad need varsti maailmaruumi. (Üldiselt pärast seda, kui maksud on makstud.) Pole vahet, kas nende saamiseks on rakendatud viimase peal metoodikat või kas tõestuskäik on kuulikindel. Teadustulemus omandab väärtuse alles siis, kui see on teistele edasi antud või vähemalt kättesaadavaks tehtud näiteks publikatsioonina mõnes teistelegi mõistetavas keeles. Sellele mõeldes meenub tahes-tahtmata Saksa filosoofi Martin Heideggeri lummav mõte, et sarnaselt isekate geenidega, kes kasutavad meid enda igaveseks kestmiseks, kasutab keel meid eneseväljenduseks.

Kommunikatsiooniks on vaja kahte

Teaduse vaatevinklist on möödapääsmatu oma teadmised teistele edasi anda. Eriti praegusel kobarkriiside ajastul, kui need närivad me mugavat elu igast küljest. Nendest jagusaamiseks ei piisa toorest jõust – ja raha, et end kriisidest välja osta, meil ju samuti ei ole. Ei piisa sellest, kui hea nõu keerleb omaenda peas või sõprade seltsis. See peab jõudma nendeni, kel hoovad ja mandaat meie elu kujundada.

Sama lugu on olukorras, kus teadlastel tuleb ühiskonnale midagi öelda. Või kui nad tahavad midagi öelda. Näiteks sellele müütilisele maksumaksjale, kes nende teadustööd rahastab. Siis on vägagi mõttekas pidada meeles Ameerika mõtleja ja meelelahutaja Groucho Marxi kreedot: enne kui lavale minna, peab kõigepealt olema midagi öelda.

Veel enne seda, kui tekib vajadus vältida informatsioonilist kakofooniat, tuleb oma mõtted kuidagi ära formuleerida. Kõige parem nõnda, et kõigepealt ise sellest aru saad. Hästi või halvasti. Alles siis on lootust see teistele edastada. Siin on põhiline keele valik. Itaalia režissöör Federico Fellini teadis, et iga keel on erinev ettekujutus elust. Iga itaalia või eesti keele kandja keel on erinev kujutlus elust. Vahendiks võivad olla joonised, diagrammid, graafikud, valemid. Ka noodid. Mitte tingimata sõnad.

Antiikse Kreeka klassikalise perioodi filosoof Platon teadis vist juba kaua aega enne Galileod, et looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles. Prantsuse kirjamees Jean-Baptiste Alphonse Karr jälle arvas, et botaanika on kunst solvata lilli ladina ja kreeka keeles. Keele valik on mängus ka siis, kui midagi öelda ei ole. Linnalegend jutustab omaaegsest tehnikaülikooli professorist, kes noore kolleegi küündimatu ettekande peale soovitanud: kui teil midagi öelda ei ole, siis palun ärge tehke seda võõrkeeles.

Kui tahta oma sõnum teistele edastada, tuleb tahes-tahtmata kokku põrgata kommunikatsiooni mõistega. Jätan praegu kõrvale selle sõna üldlevinud tähendused promomine, reklaam, lobitöö, vabandamine, vigade varjamine või musta valgeks rääkimine – ja katsun minna tagasi selle mõiste algse sisu juurde. Kommunikatsioon on informatsiooni edastamine nõnda, et keegi teine saab sisust aru. See ei tähenda, et kuulaja, vaataja või vestluspartner oleks sisu või sõnumiga nõus. Margaret Thatcher tegi selgeks, et vestlus­kaaslasega ühise keele leidmiseks ei pea tingimata temaga nõus olema.

Informatsiooniteooria vundament on tõdemus, et informatsioon ei saa eksisteerida abstraktsel kujul. Üks selle rajajaid, Ameerika matemaatik Norbert Wiener arvas, et informatsiooni jaoks on vaja tekitada korra ja sünkroonsuse enklaave. Tema kolleeg, füüsik ja filosoof Heinz von Foerster on öelnud, et piiksud ei ole informatsioon. Mis tahes tehnoloogiaga see edastatakse. Kas või telepaatia kaudu. Informatsioon sünnib alles siis, kui keegi või miski muundab signaalide (nt piiksude) kogumi millekski muuks. Üldjuhul signaalideks, millest meie aju aru saab. Teisisõnu, puusalt pimedusse tulistatud bittide, arvude, sõnade, piltide, visioonide, strateegiate või solvangute jada ei ole ei informatsioon ega kommunikatsioon. See viimane eeldab mõtestatud vastuvõttu.

Tegelikult eeldab see palju rohkem. See eeldab haakumist kuulajaga. Mida iganes selle all mõeldakse alates sõnade otsimisest ja lõpetades kaela­sideme värvi ja hääletämbriga. Kui jutt on teadusest, teadusnõustamisest, aga eriti nõuandmisest kriisi tingimustes, tuleb kokku pakkida eri filosoofia ja keele­kasutusega teadusvaldkondades saadud teadmised. Nende loomisel kasutatakse erilaadseid eeldusi ja vahel sõnastatakse järeldused ääretult erineva tõendatuse astmega.

Pakend määrab

Klassikaline inglise loodusteaduste teadus­keel soovitas veel mõnikümmend aastat tagasi, kui vähegi võimalik, mitte kasutada kauneid sünonüüme ja lähtuda põhimõttest, et vähem on parem. Ega see ole uus vaatekoht. Vana-Rooma arst ja anatoom Galenos on rõhutanud, et keele peamine mõõdupuu on selgus ja miski ei hajuta tähelepanu rohkem kui võõrad terminid. Mõnigi sädelev poeet on olnud samal seisukohal. Näiteks Inglise poeet George Eliot (kodanikunimega Mary Ann Evans) on öelnud, et kauneim keel koosneb enamasti lihtsatest sõnadest.

Kujundlik keel on kui kahe teraga mõõk. Ühest küljest võimaldab see sõnumeid tohutult elulähedasemaks teha. Eesti keele üks hästi hoitud, aga kehvasti kasutatud varasalv on meie kõnekäänud, mille süstematiseerimine oli selle aasta riigi teaduse elutööpreemia laureaadi Asta Õimu elutöö kroon. Ka nii mõnigi sõnademäng võib tukkuma kippuva auditooriumi reanimeerida. Mõned uued, aga vististi igihaljad näited on toonud meie kaasaegne Lauri Vahtre. Ta märkas Eleringi teadet, et olukord elektri­süsteemis on pingeline. Õige. Pinge peabki olema pistikus, mitte ühiskonnas. Sama loomulikult piim kohutab, vihm räägib ladina keelt ja anatoomikumi töötajad lahkavad rasket küsimust.

Teisalt teeb kõnekäändude või idioomide sellise kommunikatsiooni sisse monteerimine tõlkimise keerukaks ja kvaliteetse sünkroontõlke pea võimatuks. Kui just tegu pole teisest keelest tulnud laenudega. Seetõttu pole üldse imelik, et rahvusvahelisele auditooriumile suunatud ettekanded on tihti kuivemad kui oma emakeele kandjatele peetud kõned. Siis on sageli peamine, et mõte ilma moonutusteta kohale jõuaks.

Kui tahta, et väärtuslik ja habras toode jõuks adressaadini täpselt nii, nagu see on valmistatud, tuleb see hoolikalt pakendada. Õiges keeles, õigete sõnadega, õiges järjestuses, õige ajastusega, õiges tonaalsuses; eesti uuskeeles: you name it! See ei tohi olla lihtsalt üks arvamus paljude arvamuste turul. Kindlasti ei sobi üldsusele, et teadlaste sõnumit peaks kõrgemalt hindama ainuüksi selle pärast, et see tuleb teadlaselt. Mõjuväli peab olema palju tugevam.

Lihtsalt teadustulemuste esitlemine on minevikuäri. On ju hästi teada, et teadus ei ole kunagi pakkunud ega paku praegugi lõplikku tõde. Pigem parimat olemasolevat informatsiooni. Loomulikult ei suuda teadus anda vastuseid kõigile küsimustele ja meditsiin ei suuda ravida kõiki haigusi. Ka kirest ei piisa. Kui seda ei toeta briljantne tehniline teostus, pole lootustki, et teadus hakkab meie elu rohkem mõjutama kui praegu. Loomulikult peab liikuma faktide esitamiselt nende seostamisele, deklareerimiselt inimeste kõnetamisele, tausta ja konteksti selgitamisele. Mida edasi, seda suuremat rolli hakkavad mängima pehmemad väärtused. Nagu ütleb kreeka vanasõna: tupes mõõk ja omal kohal hoitud keel ei põhjusta pisaraid.

Kokku võttes kasutan inimliku teaduskommunikatsiooni peale mõeldes mõne aasta eest sõnastatud mõttekäiku.* Nimekas pastor Harri Haamer (1906–1987) on sarkastiliselt öelnud, et õpetus (kiriku kantslist) on see, kui üks räägib ja ülejäänud magavad. Ka see on muutunud. Nüüd on õpetus see, kui üks kõneleb, väitlusjuht igavleb ja teised on Facebookis, Twitteris või Tiktokis. Selleks et inimesi kõnetada, tuleb ületada nende külgetõmbelävi. Võti selleks on (praegu veel) seostamine, eri perspektiivide tunnustamine, alusteadusest tulenevate faktide ja järelduste esitamine inimlikus kontekstis, teisisõnu, rakendades seda, mida pakuvad sotsiaal- ja humanitaarteadused ning lisades paraja portsu inimlikku empaatiat.