Tuntud, kuulsad ja kummalised

Autor: Elo Jakobson, Eesti Rahvusraamatukogu Sotsiaalia ja humanitaaria infokeskuse juhtiv spetsialist
Päise pilt: Illustratsioon raamatule: Tuglas, Fr. Siil. Tallinn, 1978. Kunstnik Ene Pikk.

Taaskord on hoo sisse saanud üks põnev aasta. Loodushuvilised ja keskkonnahoidjad on mitmeid aastaid rambivalgusesse toonud Eesti looduse pärle, kuulsaid ja kummalisi, meile armsaid ja omaseid loomi, linde, taimi, kalu, samblaid ja samblikke, seeni ja muldasidki. 

Lähemalt saab lugeda näiteks siit: 2026. aasta tegijad looduses | Eesti Loodusmuuseum ja siit: Eesti looduse 2026. tegijad – Tartu loodusmaja 

Keskkonnateemade äreval ajal on see igati tasakaalustav ja asjakohane ettevõtmine. Põnevust esiletõstetutega tutvumisel on ka, nagu ikka, kui sind kutsutakse piiluma ja süvenema maailma, mis ehk ei pruugi olla nii üdini tuttav, kuid siiski on kõikjal su ümber. Vaja vaid märgata. Ja eks vaja veidi ka aega võtta. Aega, et kulgeda looduse radadel.

Kutsume sind hetkeks meie aasta-kangelaste ja kirjanduse maailma. 

Sel aastal saame tuttavaks, tuttavamaks (ja mõne aasta-tegijaga ehk kogeme esmakohtumise elevustki) siili, piiritaja, lesta, suur-haavasiku, hariliku haava, hariliku vesisambla, pruunika pesajuure, leetja mulla, nõgeseliblika ja limatünnikuga.  

Kõikse asjalikumat materjali aasta tegijate kohta võib leida näiteks 1933. aastal ilmuma hakanud ajakirja Eesti Loodus vanematest numbritest RaRa digitaalarhiivis DIGAR ja uuematest numbritest ajakirja arhiivis. Näiteks just esimeses numbris loetletakse viis pesajuure leiukohta Lääne-Alutaguse metsades. Aasta loom siil on aga kaaneloomaks olnud nt 1989. aastal ja ilmselgelt ka selle aasta esimesel kaanel.  

Kas ja kuidas on need 2026. aasta looduskangelased meie ilukirjanduses, luules esindatud? 

Toome teile lugemiseks, (taas)avastamiseks mõned killukesed, leiud ja mainimised. Kui tead veel näiteid, katkeid ja luuletusi, lugusid, miks mitte ka laule, siis anna aga teada, jagame teistegagi. 

Siili on ikka kõigil olnud õnn kohata. Rahvapärimusest lasteluuleni, eeposest lauludeni, ja eks neid nõuandeid jagub tal kõigile ja kõikjale.  

Miks siil turtsub ja kuidas siil sitikat praeb ja jänesega võidu jookseb, saab teada August Jakobsoni rahvajuttude kogumikust Ööbik ja vaskuss. 

Selle kohta, kuidas ja miks siil karu pesast välja ajab, saab aga lugeda pisikesest kogumikust Tere, tere tiipajalga! Siili okaste saamislugusid on ka mitmeid. Üks neist näiteks luulelugu Aidi Valliku raamatus „Kust said?“.  

Sõprustloova tegelasena on okaskera Friedebert Tuglase sulest pärinevas lastejutus „Siil“, mis autori esimese trükitud loona ilmus125 aastat tagasi ajalehes Lasteleht F. J. Mihkelsoni nime all.  

Haab on sõnakunsti tekstides samuti päris tuntud tegelane. See, miks haava lehed värisevad, on vast igale meist teada – meeldetuletuseks tekst rahvajutukogumikust “Sada saarelehte, tuhat toomelehte”. 

Pärimuslugudesse saab sisse piiluda Mall Hiiemäe raamatus Väike puu- ja põõsaraamat rahvapärimusest. 

Luuleilma näiteks Ernst Enno „Haab“ kogumikust Uued luuletused: 

Nagu lugemata ohked uppund iseendasse, 
Ohked seitsmesaja aasta piina teelt, 
/…/ 
Siiski koidu kuldse kuma ärkand mängu helinas 
Oma sügawusi leiab sinu meel 
Ja kui kiirte kõne kiigub sinu lehte sahinas, 
Kõne wabanenud waimuilu teel.  

Piiritaja – piirpääsuke, müüripääsuke, metspääsuke – on tuttav pärimuslugudest ning 

Jaan Kaplinski on kirja pannud (Raske on kergeks saada. Tallinn, 2001): 

kui ma uinun 
piirpääsukesena 
piiritajana 
linna kohal 
üleval 
kõrgel 
kuni tuleb 
hirm 
et need tiivad 
et see uni 
ei kanna mind enam 
… 
mu tuli  
aita mind 
/…/ 
ära lase mul 
unustada  
kas olen 
piirpääsuke  
kivi või uni /…/ 

Rein Saluri novellikogumikust Puusõda saab aga teada, mis lugu on piirpääsukeste ja hakklihaga. 

Piiritaja. Väike linnuraamat rahvapärimusest. Tartu, 2017

Lapik kala lest on tegelane, keda ka siin seal luuletustes, lauludes ikka kohtame.  

Ta on küll armunud (I. Trull. Iseloomuga loom) või on tal kõver suu (Loomad, linnud, putukad : Eesti loomamuinasjutte).  

Raimond Kolk on lestakalast kirjutanud algselt ajalehes Teataja avaldatud juttudes ja kasutanud kala motiivi ka neid koondava kogumiku pealkirjas – Lestakala otsimas ja teisi jutte 1981-1987. 

Kalurilehes on Antu Ott luuletanud nõnda:  

Oli rannas vanal tsaariajal 
ühel mehel nõnda madal maja, 
vaid lamades sai süüa lestakala, 
milleks tänapäeval kõik see hala!? 

Markus Saksatamme kirjutatud “Lestakala laul” on ilmunud ajakirjas Hea Laps: 

Mulle meeldib merevesi, 
seal ma ujun tasakesi. 
Mullikesi lasen suust 
ja ei mõtlekohast muust!  
Olen õige lapik kala, 
suitsutatult maiuspala, 
Tasa-tasakesi ujun, 
merevees mu elu sujub.  

Nii siili, haavapuu, piiritaja kui ka lestakala esinemine ilukirjanduses võiks saada oma blogiteksti, terve raamatu ja uurimusegi. Mõne teise aasta-tegijaga on veidi teisiti. On neid looduses vähem märgata ja ega loomingussegi pole neid nõnda tihti põimitud. 

Looduseski varju hoidev pruunikas pesajuur jäigi praegu tabamatuks.  

Suur-haavasikk paistab ka olema rohkem loodusuurijate kui sõnameistrite vaateväljas. 

Aasta seene, limatünniku – erilise varakevadise uhkeldaja – on luuleridadesse põiminud Andres Ehin: 

…limatünnik ja läiknigerik 
valitsevad mürtsuvat maad 
topivad igavikku eitava närukaela kaelani liivakella… 

Nigerikud jäävad oma aega ootama. Limatünnik aga on ka müraroki vaatevälja sattunud. Esitaja Ophiocordycipitaceae (tõlkes mardustõlvikulised – ka kottseente hõimkonna esindajad) on loonud terve kassetitäie seentele pühendatut. Kuulamiseks pakkuda siin küll ei saa, kuid sul on see võimalus, kui sead sammud mõnda raamatukokku, kus autoriseeritud arvuti ehk ligipääs autoriõigusega kaitstud materjalile.. 

Muld ei ole ilukirjanduses üldsegi võõras ja peidetud motiiv. Kodumaaluule näited on teada-tundud. Aga just leetja mulla on koduluulesse kirjutanud Aleksis Rannit: 

….heitlik leek ja 
see leetjas muld,  
varisenud pimesi maha 
mu ema põllest…. 

Kas isetulnu, varvaste ees maandunud nõgeseliblikas Lauri Kitsniku luuletuses on too kevadpõlvkonna pruunikirju või musta valge kirjaline suvepõlvkonna valmik? 

…Kuule, nõgeseliblikas, palun, 
mina sind siia ei kutsunud, 
aga tulid jälle ise… 

Vesisammal, meie sammalde seas pikkuserekordi omanik, on taustaloojaks nii Villem Ridala poeemis “Saarnak” – …ja vesisammal peidab põhja lauged… – kui ka Rein Põdra lühiloos “Saarnak” – …merirohekas vesisammal hõljus madalas põhjas… – ikka just koduses keskkonnas ja omases rollis. 

Looduses avatud pilgul ja meelel ringi käies, uidates ja ränduriradadel samme seades on võimalus kõiki esiletõstetuid kohata ja märgata (ja et oleks oskust ja vilumust neid ka ära tunda).  

Kirjandusmaastikul saab ette võtta sarnase märkamisretke – või siis avastamis- ja miks mitte ka otsimisretke! 

Võtame aega, et vaadata ja näha enese ümber ja kirjutatuski.