Ühe vanavanavanavanemate vaarisade raamatukese elustamise lugu

Lugu on ilmunud väljaandes Postimees jaanuaris 2024.

Eesti rahvusraamatukogus on hoiul miljoneid trükiseid, kuid seal ei tegeleta ainult säilitamise, hoiustamise ja laenutamisega, vaid kingitakse raamatutele uusi elusid. Ka sellistele, mis on sajandeid ajahambast räsitud. 2023. aasta sügisel jõuab majja ainukordsete kaante vahel uus tükike 19. sajandi alguse vaimu. Spetsialistid võtavad vastu maailma ainueksemplari ning see tuleb kindla peale päästa.

Peopessa mahtuv raamat on mõõtudelt väike, aga sisult suurem kui elu. Eestikeelse trükise kaaned reedavad tema maise teekonna algusele üsnagi kitsastest oludest. Luitunud ümbris on ilmselt meisterdatud tapeedilaadsest paberist ja lehti hoiab vapralt koos linatakune nöör. Kui tal oleks pass, seisaks tema sünniaastana kirjas ju 1814. 

Haruldane teos jõuab Eesti rahvusraamatukogu restauraatorite kätte, kes oskavad kirjasõna valitsevat materjali käsitleda nii, et õhuke ja habras paber jõuaks veel mitme järeltuleva põlvkonnani. 

Raamatukese elustamise lugu

„Raamatuke on mõeldud lastele. Algab pika ja õpetliku eessõnaga ning sisaldab 24 piibli –ja laulusalmi,“ tutvustab vennastekoguduste liikumise vaimus väljaantud maailma ainueksemplari vanaraamatu spetsialist Urve Sildre enne, kui restaureerimine peale hakkab. Tänu tema terasele silmale ja sihikindlale tegutsemisele jõuab enamus aastasadade või -kümnete taga väljaantud raamatutest Eesti rahvusraamatukokku.

Konservaator Vilja Ventsel teeb protseduuride tegemise eel tutvust talurahva lastele suunatud vaimuliku raamatu sisuga. „Teie, armsad lapsed! ei woi mitte mitte teäda, kas Jummal teile pitka ea annab, ehk kas ta teid norelt siit ilmast ärra korristab,“seisab gootikirjas trükitud raamatu esimese peatüki alguses.
Pisut sünge sissejuhatus lasteraamatu kohta. Valitud tekstide taga oli ilmselt rohkem hernuutlaste õpetuse keskmes olnud Kristus ja ristisurm, kui realistlik olukord arstiabi kehvast kättesaamisest ja inimesi mööda käivad kurjad nakkushaigused.

Raamatuke oli kooliõpiku eest

Kirjalikke tekste oli tol ajal vähe ja sestap võis see olla meie vanavanavanavanemate vaarisade lugemiseõpik, mis loeti sõna otseses mõttes ribadeks. Aastal 1814 anti siinmail välja kokku vaid 13 eestikeelset trükist. Kahe sajandi jooksul on trükiste arv ümmardades viiesajakordistunud.

Igal juhul on killuke meie paari sajandi tagusest elust rahvusraamatukogu kirjanduspusles olulise väärtusega. Väikse ühte läänemeresoome keelerühma esindava rahva ellu on jõudmas murranguline ajastu. Valgust hakkab üha rohkem aknast sisse paistma ja 19. sajandi ärkamisaja vaim lendleb nagu kevadine õietolm üle kogu maa. Tuulevoogude rüpes keerelnud vägi oli tarvis materialiseerida.

Raamatus mingeid viiteid autoritele pole, küll aga on Urve välja uurinud, et see on tõlgitud Eestisse jõudnud hernhuutlasest misjonäri J. C. Schreiberi ja Jaani koguduse pastori Chr. Fr. Hoffmanni koostöös. Eesti ajaloos on nii mõnedki olulised tegelased sirgunud vennastekoguduse liikumisega seotud perekondadest. Näiteks Fr. R. Kreutzwald või J. Hurt, C. R. Jakobson ja J. Tõnisson. Ärkamisaega valmistasid ette nii rahvusliku kirjanduse suurkujud kui ühiskonnategelased, kes ise olid kirjatarkuse omandanud just taolistest lugemisvaradest.

Kas keegi neist võis ka ise petrooleumilambi valgusel konkreetselt sellest raamatukesest laulusalme pähe õppida, seda me ei tea, aga kui Vilja järgmise lause teoses lugeda võtab, jätkub tarkuse jagamine üsna minoorsetes nootides. „Jummal on teid lonud, et teie peate önsaks sama, ja et teie ükskord peate taewas temma jures ollema iggawesse römo sees. Monned lapsed kaswawad ülles, ja Jummal annab neile ello päiwi et nemmad wannaks inimesiks sawad; agga monned lapsed surrewad ka lapse pölwes ärra.“ Vähemasti on tänased usuteemalised lasteraamatud palju elujaatavamad ja rõõmsamad.

Seisukord võrdlemisi hea

„Raamatu seisukord ei olegi nii hull,“ hindab Vilja konservaatori silm haruldust, mida erialaspetsialistid nimetavad ka uunikumiks. Vilja on sellistele vanadele trükistele uut elu andnud juba aastakümneid. Ta asetab raamatukese töölauale ja hakkab selle lehtedelt svammiga ajatolmu eemaldama. Tasapisi kaob raamatukese lehekülgedelt igasugune ülearune mustus ja silm lausa puhkab vilunud võtteid vaadates.

Raamatul ei ole hinda

Vanaraamatu spetsialistil Urve Sildrel on aga suurepärane oskus vanaraamatute leidmise kõrval rääkida lugusid, kuidas uunikumid restauraatoriteni jõuavad. Maailma ainueksemplari pakkus rahvusraamatukogule Tallinnas tegutsev vanavarakaupmees, kes ise oli saanud selle omakorda ühelt tavapäraselt osturetkelt vanast maamajast. Küllap olid need tolle peremehe esivanemate lugemisvara, millest oli vaja lahti saada. Kuna raamatuid oli hunnikute viisi, siis kaupmees ei pannud esmapilgul uunikumi tähelegi. Alles hilisemal uurimisel selgus, millise kullapoti otsa oli kaupmees juhuse tahtel komistanud. Rahvusbibliograafias on raamatu kohta tehtud küll märge, aga raamatu kohta leidumust pole.

See on haruldus! Alguses küsis kaupmees raamatu eest rohkem, aga kokkuleppele saadi 600 euroga. Urve täheldab, et nüüd on rahvusraamatukogul olemas aastast 1814 kaks eestikeelset trükist. Rahvusraamatukogu üheks ülesandeks on leida mistahes maailmanurgast üles kõik eesti keele, kultuuri, autorluse või eestlaste tegemisi puudutavad väljaanded. Seepärast on iga leid sisuliselt kullahinnas või sellest veel enam. Suur osa rahvusraamatukogu haruldustest pärineb 18-19. sajandist ning on saksakeelsed.

Uunikumist vaimulik lasteraamat hakkab täiendama harulduste kogu alles pärast seda, kui raamat on läbinud vajalikud protseduurid. Kuigi habraste harulduste kohtlemist võiks ette kujutada õrnana või ehk isegi kuninglikuna, tuleb raamatukesel valmis olla üsna vintsutavateks katsumusteks. Peale pH taseme ehk raamatu  paberi happelisuse kindlaks tegemist pannakse paika täpne tööde järjekord. Enamasti ükski raamat ilma nn vannis käimiseta protseduuridele ei pääse.

Raamatute vannitamine

See ongi tõsi, raamatud pannakse peale svammiga mustuse eemaldamist vanni. Filtreeritud vees saavad üksteisest eemaldatud lehed kümmelda spetsiaalses võrgukotis ligikaudu tunnikese.

Seejärel saab raamat võtta spetsiaalse puhverlahusega vanni ning spetsiaalsele restile kuivama pääsevad lehed alles siis, kui mustusest on lahti saadud. Raamatu pesemise järel saab vaikselt valmistuma hakata järgmisteks toiminguteks – liimistamiseks ja parandamiseks.

Paberi ehituskunst

Vilja räägib, et vanale paberile tuleb kadude asendamiseks lisada uut. Paberimass saadakse puuvilla, lina ja kanepi kiududest, mis tuleb õiges vahekorras blenderilaadses masinas kiududeks jahvatada. Massist valataksegi uus paber. Oluline, et uue pabermassi värv ja paksus oleks ligikaudu sarnane originaaliga. Selle raamatu paberi kvaliteet on pidanud võrdlemisi hästi ajahambale vastu, sest toona tehti paberit lina või puuvilla pikkadest kiududest, mis on kvaliteedimärk. 19. sajandi lõpus olukord muutus, sest vajadus materjali järele kasvas plahvatuslikult ja paberit hakati tootma puidust saadavast tselluloosist.

Vilja tutvustab spetsiaalset paberivalamismasinat. Väikses mahus parandusi saab teha käsitsi. Igal juhul on see töö väga aeganõudev. Ühe raamatu restaureerimine võib võtta aega rohkem kui kuu, vahel ka mitu kuud. Ajakulu sõltub alati sellest, kui suur on raamatust kaduma läinud osa ja millist töötlust raamat vajab. 

Vanal ja uuel paberil peab saama vahet teha, see on restaureerimise põhimõte. Kolmekümneaastase töökogemuse baasil on Viljal olemas teadmine, kuidas siiski õige värviga paberimassi segu kokku tempida, et kõik kena välja näeb. Tema teisi töid vaadates on restaureerimine tõeline kunstižanr.

Vennastekoguduse kirjameeste õpetussõnad lastele 19. sajandi teisest kümnendist võivad rahulikult edasi elada veel aastakümneid. Paberis küll toimuvad pidevalt protsessid, mis muudavad seda happelisemaks ja hapramaks, aga märgtöötlus annab paberile võimaluse pikemaks eksistentsiks. Et eluiga kestaks veel väga pikalt, selleks sai raamatukene ka omale ümbriseks turvalise ja kauni karbi. Harulduse uus elu saab olema ilmselt üsna rahulik, sest tema elutöö on ju tehtud. 

Valguse mõju

Miks aga raamatuid peaks valguse eest hoidma? Restauraatorid võtavad selle lihtsalt kokku: UV-kiirgusel on paberile kahjulik mõju. Mida happelisem paber, seda kiiremini muutuvad selle molekulaarsed struktuurid just päikesevalguse käes. Tuleb välja, et inimesed ja raamatud on päikese ees võrdsed. UV-kiirte eest tuleb mõlemaid kaitsta. Ilmselt on mõistlik ka oma kodune raamaturiiul pimedamasse nurka panna, et jutustatud lood saaks ajas kauem vastu pidada.

Kodusele raamaturiiulile uue koha valimisel on peale kahe sajandi taguse raamatuga kohtumist igatahes omamoodi kergem tunne.

Signe Heiberg

Fotod, video: Laura Jüristo, Signe Heiberg