Vaade ingerlastele eesti kirjanduses 

Autor: Elo Jakobson, Eesti Rahvusraamatukogu humanitaarsaali koordinaator 

Veidi aega tagasi võeti kokku kultuuririkkuse aasta, alguse on saanud Eesti Raamatu Aasta ja tähistame eesti kirjakeele sünnipäeva. Nii eelmise kui ka käesoleva teema-aasta vaimus on paslik heita pilk ühe meie kõrval ja meiega koos elava väikerahva kujutamisele eesti kirjanduses. Ingerlastele, kelle keel ilmaelu pöörete tõttu ei jõudnud elujõulise kirja- ja raamatukeeleni ning kellega saatus on olnud hävitavalt hoolimatu. 

Olgu ajad millised tahes, inimene hoiab mälestust oma lähedastest ja kaasteelistest, aga ka rahvusest, kodupaigast ja identiteedist. Kõik elab, kuniks on mälestus, olgu see siis jutustatud või kirjutatud lugudes, eneseteadvust kandvates tõsilugudes või kujutluspilte maalivates mõttekujutustes. Väljendusrikkusega kannavad tekstid samastumist, eristumist, rõhutusi ja emotsiooni. Kusagil on autoritel kindlasti ka ees- ja algkujud, need päriselt elanud inimesed, kelle elukäiku ja iseloomujooni on kasutatud. 

Millistena avanevad lugejale ingerlased ja Ingerimaa eesti ilukirjanduses? Kellena on ingerlased lugudesse kirjutatud?  

Idüll ja seiklus 

Eelmise sajandi kolmekümnendate vaade on hooliv, küllakutsuv, elule lähedal seisev ja samal ajal põnevikuline. Autorid on ainest saanud ingeri rahvajuht Leander Reijo tegemistest. Kirjeldused on Narva-taguse ala ilu ja ahvatlusi sõnadesse maalivad ning ingerlasi kujutatakse seiklejahingega, temperamentsete ja tegusatena. Helged ja romantilised kirjutised on kantud Ingerimaa vabaduse lootusest. Ajalugu läks aga teisiti.  

Ellujäämine ja kohanemine 

Saabuvad sõjasündmused jätavad sügava jälje ellu, aga ka kirjandusse. Inimesed on sunnitud ilmanurki mööda otsima tööd, ulualust, söögipoolist ja veidigi paremat elu. Ilu- ja hiljem ka tagasivaatelisse mälestuskirjandusse jõuavad Peipsi-tagustest kodudest pärit sõjapõgenikud.  

Sõjaaegset ja -järgset elu kujutavates romaanides kohtub lugeja nii keskseteks tegelasteks kui ka juhuslikeks möödujateks kirjutatud ingerlastega, kes püüavad eluraskustes toime tulla. Lugudes joonistub teravalt ingerlaste põgenikustaatus, kodumaatus, kodutus, uue kodu leidmine, vaesus ja ellujäämispüüdlused, olgu need vahendid siis just seesugused, kui elu ette annab. 

Puupaljana jõutakse küladesse, kus käiakse väraval soola ja võid küsimas, rasket saatust kurtmas. Leitakse ka teenijanna, palgalise ja kostilise kohti, saadakse taludes perenaistekski. Maailma üksi jäänud lapsed leiavad hooliva pere – on ka nõnda, et kasulaps toob orvu enda juurde võtnuile usku ja lootust. 

Palju näinud ja kõik kaotanud, tulest ja veest läbi käinud ingerlasi ei võeta vastu just avasüli. Raske on ka oma maa rahval – maailmas toimuvat vaadatakse vargsi vait olles ja oma valuga on harjutud üksi olema. Hoiak tulijate suhtes on ikka kui põgenikku, halvustav ja eemalehoidev. Siiski leidub ka inimlikku hoolimist ja omaksvõttu ja on neid, kelle eluteele satuvad head juhused.  

Hakkamasaamine 

Veidras, omamoodi soome-vene-ingeri segakeeles kõnelevaid, oma rahvust ja minevikku salgavaid ingerlasi on kujutatud kui raha hinda teadvaid ja töökaid, aga on ka neid, kes seejuures uue kodu korras hoidmisest suurt ei hooli. 

Mehed kipuvad olema naistemehed ja viinaveaga. Paljud ka vanglaelu elanud. Neid on iseteadlikke ja julgeid, krutskiga, suure keskendumisvõimega, täpseid ja meisterlikke. Nutikuse abil saavad ingeri mehed hakkama nii sohvri, korstnapühkija, lasketiiru instruktori, majahoidja või mistahes teise ametiga. Oskavad ka töötud olla. 

Naised on lugudesse kirjutatud kui elutargad ja -kogenud, kange loomusega, hoolivad ja töökad, nad hoiavad kodu puhtana ja peavad lugu oma välimusest. Iseloomulikuks on särtsakus, emalikkus, abivalmidus ja lahkus, aga ka kavalus, ettevõtlikkus ja oskus kasutada naiselikke võlusid. Neil on suur ingeri süda. 

Tekstide elulisus 

Ingerlased oma elude ja lugudega on eesti kirjandusse kindlalt jäädvustatud. Tekstides on suhtumisi ja hoiakuid, kajastuvad elukäigud ja -tunnetus, lugeja võib kohata pahelisi ja heatahtlikke ingerlasi. Kas ilukirjanduseks kirjutatus alati just päriselu ja -inimesed on, aga lausa eluvõõrana ei ole kirjanikud tegevustike ja tegelaskujude loomisele lähenenud. Oma juuri tundvale või ka otsivale ingerlasele ei pruugi lugudesse kätketud pilt just kõige meelepärasem olla, kuid ajad on ingerlaste jaoks ju tõesti muutlikud ja karmid olnud. 

Ülalkirjutatu lähtub tekstidest, milles lugejana leiame väiksemates ja suuremates rollides ingerlasi. Romaanid, jutustused ja mälestuskirjandus, mille leidmisele lähenesin raamatukogunduslikult – märksõna- ja sõnaotsingutega, täistekstbaaside võimalusi kasutades. Kui võimalik, on pealkirja all täistekstini viiv link (RaRa digitaalarhiiv DIGAR, TLÜAR digitaalraamatukogu ETERA, TÜ digitaalarhiiv ADA). Põnevat lugemist ja avastamist! 

Kel tekib huvi ja soov mõtteid ja vihjeid-lisandusi jagada, siis kirjutage. 

Ugri-empaatilisus 

Üks kaugema ajaloo vaade avaneb Karl August Hindrey romaanis „Urmas ja Merike“ (1935), mille peategelasel elab Peipsi taga Laugajõel ingerlaste seas hõimlasi. 

1933. aastal etendunud ingeri rahvajuhi Leander Reijo elukäigust ainest saanud Arnold Aru näidend „Ingeri kuningas“ (trükis ilmub 1934) võetakse väga hästi vastu. Näiteks Postimehes kirjutatakse: „… Kallivere kooli saal ei ole iialgi ennem etendusel nii palju inimesi näinud.“ 

Eerik Laidsaar (kodanikunimega Johannes Pillikse) kirjutab artiklis „Roson ja ingeri“ Juhan Jaiki romaanist „Rannaliivalt taevani“ (1931), et ingerlastele meeltmööda selles kirjutatu ei olnud, ja vahendab Leander Reijo sõnu: „Esimene eesti kirjanik kirjutas esimese romaani Ingeri ainestikul. Ja ta lõi tüübid nii, et ingerlane on münchhausenlik kiitleja ja ta poeg kosib vene külatüdruku.“ 

Juhan Jaik on kirja pannud ühe hooplemise loo – ikka teisest parem tuleb olla ja vana vimm kestab ikka aastast aastasse ega lõpe kunagi. Seiklejahingega ingerlasest „kalur Kivikiisk näitab eskimo mokassiine, … tõi välja jääkaru naha. Ja viimaks, kui pool küla oli juba koos … – kaagalinnukese, kelle muna hinna mõistatamine osutus võimatuks. Ja nutikas küla pannakse tõdema, et nende mõistus on täitsa otsas“. Arvustuses ütleb Richard Janno, et moodne aeg nõuab kirjanduselt elule lähedal seismist, kuid Jaikil on selle kõrval ka „sündmusi ja tegelasi, mis on välja karanud kõige argipäevasema elu rägastikust kujutluste ja illusioonide maailma“. Humoristliku käsitluslaadiga romaan olevat igati vajalik lugu nukral ja raskel ajal. 

J. Jaiki lugemikutekstina ilmunud lugu „Antti Kosonen“ (viide 1932. a väljaandele) on samuti kirjutatud ugri-empaatilises tuules (kui kasutada Lauri Sommeri määratlust, mis kirjas J. Jaiki „Tundmata palu“ järelsõnas). 

Eerik Laidsaare enda kirjapanduski on kirjeldusi maastikust ja olustikust. Ingerimaad on ta samas, 1935. aasta Noor-Eesti kirjastuse kuukirjas Tänapäev iseloomustanud kui üht imelikku maad, mida „peab esmalt tundma, siis saab temast kujutelma“. Ingerlast seal justkui ei olekski, on kas „eestlane, venelane, soomlane, soome-ingerlane, eesti-ingerlane, vene-ingerlane, ingerivenelane, ingeri soomlane, ingeri eestlane või isurlane“. On lokkavad viljapõllud, uued talud, töökas ja tõsine rahvas ning elatakse korraga nii 18. kui ka 20. sajandis.  

Põhjaliku ilukirjandusliku kirjeldusena saab Ingerit näha insener Endel Saarpuu silme läbi seiklusromaanis „Ingeri tütar“ (1936) ja kriminaalromaanis „G.P.U võrgus“ (1939), mis 1992. aasta kordustrükis ilmus pealkirjaga „Ingeri kuningatar ehk GPU võrgus“. Koos ingerlanna Raina Kajansooga seigeldakse Eesti-Ingeris, Narva-Jõesuus ja Rosona jõel ja selle ümbruse ingeri külades. Tegevus toimub vaba Suur-Ingeri unistuse täitumise tähe all. Nii maad, inimesi kui ka eluolu kirjeldatakse justkui romantilise õhkamisega, imetlusega, ääretu armastusega. See on üks ilusamaid paiku Eestis. See on kodumaa! Ingerlane, see soome soo temperamentseim esindaja. Tollel paljukannatanud maal elatakse lihtsates ja kodutoimetuste tarvidusele vastavates kodudes. Majapidamiste krundid on väikesed ja põllud liivased. Kodumajas on avar köök, vaid tarvilikuga; on tagatuba, kus puhta valge linaga laud ja joonelised soome kardinad. Oma valmistatut ja metsast korjatut – võid, kohupiima, marju, seeni – käidi turul müümas. Meespere tegemistesse kuulusid kalapüük ja kalamüük ja kodus kasvatatud tubakas. 

Kui Raina Kajansoo selgelt, julgelt ja lootusega ütleb, et ingeri hõimud saavad vabaks, siis aja lugu võtab hoopis teise pöörde. Ingeri vabaduseihalus ei saa tõeks, saabuvad väga keerulised ajad. Sündmused jätavad jälje paljudesse eludesse, elusid peegeldavasse ja elusid meenutavasse kirjandusse. Ei ole enam seda romantilisust, helgust ja lootust. 

Rossonist saab lugeda ka jutustusest Elar Kuusi raamatus „Kui vanaisa poisike oli“ (1977), milles on Eesti poisi mälestus Sudela ingeri koolis õppimisest. 

Paar kujutust ajast enne teist ilmasõda 

Talude eluolu 1910. aastast kuni sõja alguseni kujutavas romaanis „Siin maa peal“ (1993) on autor Endel Nirk kirja pannud: „Üks nooreohtu ingeri tüdruk oli sügise poole paar kuud palgaliseks.“ 

Betti Alveri „Invaliidid“ (1930) toob lugejani külaühiskonna suhted. Üheks tegelaseks ka rannakülla kostile võetud ingerlane Tamaara, kes majapidamises tööka perenaisena toimetab, kuid peategelase silmis ingeri kerjatüdruk, ingeri nõid, ingeri plika. 

Raimond Kolk kirjutab vabariigi 1930ndate keskpaiga tegevustikuga romaanis „Elu edeneb“ (1984): „Vene kodusõja vana pärm, mis seal edasi kääris … Viin ja raha oli see ainus asi, mis nendes ingeri ja vene segamini külades maksis. … Eestimeelsed ingerlased, kes tahtsid lapsi eesti kooli panna, neile pandi jalg ühte või teistpidi ette …“.

Emo Mei romaanis „Ja sõna sai tõeks“ (1963) on mainitud värava taha soola küsima tulnud Peipsi tagustest kodudest pärit ingerlane, kes ütleb: „Sakslased tõid meid ära me kodudest siia näljamaale. Andsid küll lehma, aga liha ei andnud. Tapsime lehma ära, aga pole soola. Sauna suitsu paneme muist, aga soola läheks ka vaja.“ Pererahvalt ta soola siiski ei saanud. Nood ütlevad: „Kerjavad aga. Endil sama soolanorm kui meitel. Said meie hääd piimalehmad. Tapsid ära. Värssi on piima ka kerjamas. Asusid siia, mei rahva elamise pääle. Kõik ees, majad ja hooned, aga ikka kerjama …“.

Sõjaaegne ja –järgne elu  

Aino Kallas kirjeldab oma Eestis elatud aastate mälestusraamatus „Mu saatuse maa“ (1947) vahejuhtumit ukse taha ilmunud ingerlasega, kellega soome keeles suhtlemise üle olnud ta nõnda rõõmus, et ostnud temalt kohe kogu võitagavara. Ingerlane müünud aga või asemel paki kartuliputru, mille ümber vaid õhuke kord õiget võid. 

1944. aasta sõjasuve ja sügise tegevuste keskel on Arved Viirlaiu „Tormiaastas“ (1949) üheks kesksemaks tegelaseks lihtsa südamlikkusega veetlev Lahe Kersti, ämma silmis kui „ingeri tüdrukust naiseräbal“. Ta „on näinud palju, palju, palju“ ja seetõttu peab neil koledatel aegadel uue kodupaiga külades liikvel olevaid hirmutavaid kuuldusi tõeks juba kogemuse põhjal. 

Romaanis „Kustuvad tuled“ (1965) on aga vanglas kongikaaslastega saatust jagav Mikka, tugevate põsesarnadega hallisilmne soome-ugri tüüp, naistemees, kes ise ütleb: “Ja naised ei pidand mind halvemaks kui eestlast.“ 

Saksa okupatsiooniaega kujutavas Lilli Prometi „Tüdrukud taevast“ (1979) saab lugeda: „… on taludes ka sõjapõgenikke? … Ingerlasi pea igas peres. Üks ingeri naine õpetas külanaisi suhkrupeedist siirupit tegema. … Jooksen mööda rööpaid oma rongi ja kohvrit otsima … Komistan üle kohvrite, mis segaduses maha jäetud … Võõrad valivad sealt endale paslikke esemeid. Proovivad selga. Ingerlased. Seletavad mulle: nemad olevat kaotanud kõik, mis nendele on kuulunud. Jäänud puupaljaks.“ 

August Gailiti romaanis „Kas mäletad mu arm“ (1951) on tegelaste seas orvuks jäänud väike tüdruk, kel võõraste juures, keda nüüd oma uueks pereks võiks pidada, on raske harjuda. Ta ei mõista keeltki, kuid siiski on toonud sõjakeerises pea kõik kaotanud perele usku ja lootust. Suuresti lapsele parema elu andmise usus võetakse ette ka põgenemine üle mere. 

1940ndate lõpuaastate külaelust ja suhtetest kirjutab Luise Vaher romaanis „Emajõe jutustus“ (1974), milles oma kohta maailmas püüab leida ka Ingeri-Elma – „Ukse vahelt piilus mustajuukseline noorevõitu taluteenija Ingeri-Elma, sõjapõgenik. Joosep oli talle sulastemajas ulualuse andnud. … et maias õhvake … aga näitas end kohe lodevast küljest“. 

„Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga“ (kirjutatud 1965–1966). Mats Traat on 1950ndate külaelanike sekka toonud nii mõnegi ingerlase, just seesugused kui elu-olu tolleaegseid inimesi mööda ilmanurki elupaikade ja tööde-tegemiste vahel vintsutas. Algselt esines romaanis sõna ’ingeri’ mitmel korral (u 10), kuid tsensuuri pilgu alt läbi käinud 1985. aasta trükis vaid korra – „kui aias ilmusid sõstrapõõsastele hiirekõrvad, suri ingeri eit ära. Seesama, kes oli Ellat pangevarguses süüdistanud …“.  

Eduard Järsi autobiograafilises romaanis „Külm oli tuul…“ (1963) põikab vangilaagri tegevustest läbi varguse eest laagrisse sattunud ingerlane, kes kauplemisel müüdava eest maksab „nii palju kui müüja kaubelda oskab“. 

Bernard Kangro romaani „Must raamat“ (1965) tegelaste seas on mainitud üht eestivene-ingeri segakeelt kõnelejat, kes ka vangis olnud. Kõva töömees. Ja uhke sõduriseisuse üle – „See on ikka midagi rohkem kui ainult saja ühe kilomeetri mees olla“. 

Raimond Kaugveri „Seitsmendas läänes“ (1965) saab lugeda: „… kabineti ukse all hõõrus kühmus koristaja harja otsa mässitud lapiga ägedalt porist põrandat. … Kavala krimpsus näoga ingerlanna … kuidas kõik selle särtsaka, korraga kolme keelt kõneleva mutiga hädas olid. Kui vihastus, kargasid kõik kolm keelt üksmeelselt süüdlase kallale, nii et tuhkagi aru ei saanud.“ 

Heino Kiik on romaanis „Mõedaku eelpäev“ (1966) toonud katsepuukooli hoolt ja täpsust sisendavasse õhkkonda heade juhuste maailma aiatööliseks Реkа Pikkoneni. Nooruki, kes on „ikka hirmus häbelik. Loomus juba selline ja eks elu ole ka mõjunud. … Peka tulnud eelmisel aastal koos isaga Mõedakule, seljataga heitlikud sõja-aastad ja järgnev vaevaline uue kodu otsimine. Vana kodu on sõda jäljetult minema pühkinud. Okupatsioonipäevil lahutati Peka vanematest ja saadeti Soomemaale suurtaluniku juurde karjapoisiks. Seal õpetati „herra“ ütlema ja peremeest kummardama. Paar aastat käiski enne sõda kooli, praegu ikka oskab lugeda ja kirjutada. Sellisest tulid kotipoisid; Pekal õnnestus isa üles leida ja uuesti elu alustada. Ainult vana on visa kaduma. … “herra“ … poisil nii verre tuubitud …“. 

Tõnis Lehtmetsa romaanist „Tume laas“ (1978) leiab kirjelduse: „Külakünkale tõusid madalat kasvu naine, suur pungis kott seljas, ja kõhetu poisike, kes kandis samuti võrdlemisi suurt valget kompsu. Mõlemad olid nadilt riides. Ingeri-Manja ja tema poeg Erkki. … Kõik on mul olnud. Mees ja kodu. Aga enam pole midagi. Neetud sõda hävitas kõik. … Ingerlane, … seletas naine nüüd soome, vene ja eesti segakeeles, et vallamajast on teda siia juhatatud ja tal on kõigepealt tarvis külavolinikku.“ 

Mitmetes tekstides mainimiste kõrval on Einar Maasik sõjaajal Ingerimaalt tulnuist kirjutanud jutustuses „Ingeri–Katri“ (1963): „… Ju vist oli raske? … Oli, kinnitab. … Nälg oli. Sakslased ajasid kodunt ära, aga süüa pidime ise otsima. Pori seest käisime kartuleid varastamas … Hilja sügisel … Inimesed sõimasid: nälginud kolhoosnikud, mis te siia tulite.“ Tema romaanis „Tuisu Taavi seitse päeva“ (1966) on peotute kontidega Ingeri Aleksei. Ja romaanis „Ole mulle sõbraks“ (1990) kõlab: „… Emal, kas tead, lööb see ingeri veri rohkem välja kui minul.“ 

Enn Vetemaa on üksindust käsitlevasse novelli „Munad Hiina moodi“ (1969, Looming nr 7) kõrvaltegelaseks kirjutanud sugulasteta soome-vene segakeeles kõneleva ingeri vanamehe. Parajalt iseteadliku, krutskiga. Julguse ja oskusega saada, mis heaks arvab, olgu need siis ei tea kus kohast haiglavoodisse hangitud murelid või vanadekodu asemel haiglasse edasi jäämine. 

Samuti on kirjanik romaani „Hõbedaketrajad“ (1977) peategelase, sõjaaja leidlapse Mati lapsepõlvemälestustesse kirjutanud emaliku naisterahva – „… rõugearmiline kokk … Ljuba. … lai unine nägu ja kaelas odavad puupärlid. Ljuba oli ingerlane ning hoidis Matit teistest rohkem. … valges kitlis Ljuba, tõsine hiidnaine, õõtsub mööda kööki nagu pall merelainetel ning teeb suurtest kottidest katlasse vihma. Hirss oli kollane vihm, tangud rahe ja manna lumi. Köögiaknal laiutab aaloe – mälestustes kah kangesti suur–, … Ljuba laulis natuke venivaid laule: Оl’ kaunis kesäilta kun laaksossa kävelin. Sieir kohtasin ma neidon, jot aina muistelin … ja poos enda ühel kaunil kesäilta’l pööningule üles.“ 

Väino Ilus on oma loomingus elama pannud mitmeid tegelasi, keda elu ja saatus pole hästi kohelnud. Üheks neist on romaanis „Kinsli peremehed“ (1978) ingerlane Kati, kes läheb Kinslile sõja eest varju otsima.  

Villem Gross. „Vaikimise motiivid“ (1978) – „Leningradi alt Filippovo külast, mille saksa järelväed taandudes maha põletasid. … [talus] elasid ingerlased juba sellest ajast, kui Vardjate pere minema viidi. … Vardjate ajal olid hooned ja ümbrus väga korras. Putkoste rahvas rassis küll ja tegi tööd, aga elamist, seda kodukultuuri ei pidanud nad miskiks. Kogusid raha, saatanad. Ilmusid sõja ajal kahekesi külla, võeti tallu puht armu pärast ja pärast jäidki peremehetsema. Rabasid, et koguda. Kui need mamslid, ema ja tütar, ning nende pungsilm tummahammas töörinde ette võtsid, siis raha aina rabises hoiuarvele.“ 

Lühiproosaloos „Sellest eeskujulikust talumehest“ (1980) kirjutab Aadu Hint: „… Ta on muidu jutukam kui mees, aga oma valuga on ta nagu Taavigi harjunud üksi või siis kaksi olema … Ega me nii üksi enam olegi, meil ju kasulaps … Tüüne, Tüüne … Sakslaste ajal sinna-tänna loksutatud, vanemaid teisel pole, ingeri tüdrukuke. Esiteks ei saanud keelega hakkama, aga nüüd pole enam midagi …“.

Oskar Kruusi romaanis „Naiselikkuse seadus“ (1986) võib korraks kohtuda ingerlasest sohver Ivoga ning novellis „Liivi ranna hall taevas“ (1980) kaasa käia liivlaste maal keeleekspeditsioonil oleva Ülle Vainoneniga, kelle ema Katariina Vainonen „oli paljakspöetud Ingerimaalt pärast sõda üle Narva jõe lääne poole rännanud ulualust otsima. Oli algul Virumaa suurtaludes sigu söötnud ja lehmi karjatanud, hiljem jätkanud sedasama tööd Põhja-Eesti sovhoosides. Oli karjanaisepõlves tütre sünnitanud ning selle Tartus tudengiks koolitanud. Ülle Vainonen sai alles ülikooli esimese kursuse loengutel teada, et tema emakeeleks peaks olema isuri keel. … Ingerimaal ei jäänud ka ühtegi küla terveks. Sakslased kihutasid elanikud minema, kahurid purustasid omajagu, enne taganemist põletasid SS-mehed kõik maatasa. Käisime seal mõned aastad emaga kodukohta otsimas, ei leidnud enam midagi. Rahvaski oli laiali läinud, sisemaalt uued elanikud asemele tulnud.“ 

Ants Saar. „Peatused teel“ (1986) – „Linnas ja osalt küladeski kõlas eesti keel segi ingeri murrakuga – ka Narva taguste ingeri külade elanikud olid siin leidnud uue peavarju …“.

Olev Antoni jutus „Vahepaladega päev“ (1974, Noorus nr 5) on invaliid Kostja, kel polnud mitte just esimene kord nosu täis tõmmata ja traktoriroolis sõita. 

Sõjajärgse olustiku toob lugejani ka Viivi Luik autobiograafilises romaanis „Seitsmes rahukevad“ (1985). Vanatarele „tuleb inime tillukse lapsevaimuga … Põle teesel muud asja ühes olnd ku üks päärätikust tehtud komsuke. Ühe kaindla all olnd laps ja teese kaindla all va kassiroisk. … Räägiti «ingerlane», «ingerlane», ja see kõlas nii, … nagu oleks seda sõna loetud õmblusmasina külje pealt. … Hoiak on ikka kui põgenikku, … et vana pererahvas … mini omast kodust ära nigu üks kurjategija ja võõras ilmaulgus pannasse sisse elama.“ Siiski on romaanis ingerlase vastu inimlikku hoolimist: „Vanaema sai pahaseks: «Kos sa selle inimese’s panna tahad, temal ka ingeke siis, ega ta luum ei ole!»“ 

Hando Runneli „Juturaamatus“ (1986) on jutt „Igaveseks mälestuseks“. „Sõda oli ingeripoisi kodukülast välja paisanud … Vanemateta, sugulasteta, õdedeta ja vendadeta, rändas ta nagu sajad või tuhanded teisedki kotipoisid laastatud ning nälginud aladelt … Anna mõtles ikka alati selle peale, et Veikko on just sealt maalt, kuhu jäi kadunuks nende Ärbi … oli piidapostist ja sellesse oli taotud kaks tuhmunud alumiiniumtraadist nimetähte – V. L. Seega oli kuiv küte sigalast jälle otsas ning aurupilvedes sekeldav söödameister mõtles murelikult homsele. Puud põlesid ära, aur laskus põrandale. Tules moondunud traattähed pudenesid sütesse, sealt tuhka, ja kadusid jäljetult, nagu kaovad asjad, inimesed, ajad, nagu kaovad mälestusedki nendest.“ 

Aeg läheb edasi. Elu ja olud, suhtumine ja hoiakud muutuvad. Või kas ikka … 

1990ndate päris alguses, Eesti taasiseseisvumise ajal ajakirja Noorus jutuvõistluse esimese koha saanud Merike Hanni kirjutatud jutus „Ingeriplika“ (1991, Noorus nr 2) on keskseteks tegelasteks ka ingeri ema ja tütar – „Tema oli soomlane. See tähendas peaaegu kõike. … neil kõigil on silmad Soome poole … uuel jõukal kodumaal … Krissu emal on kodus kogu aeg kleit seljas … Teda ei narritud enam, hoopis ligi ujuti kui Anna Koskinen Soomes käis … ja firmariided tõi …“. 

Arvo Valtoni novellis „Tunnistajad“ (1999) leiab lugeja tööka ingerlase, suure keskendumisvõimega, täpse ja meisterliku. Aga … viinaveaga. Novellis „Mees puhkusel“ (1962) pidas vanamees aru, et peaks taas naise võtma –  “… Ingeri-Manniga oleks ta asja nii kaugele saanud, aga siis läks vanamehel enesel isu ära … ja nüüd see Mann muidugi tögab ning teeb võõraste inimeste ees tema peale laimu“.  

Ühe ingeri mehe noorpõlvelugu on kirja saanud Jan Kausi raamatus „Hetk“ (2009). 

Olev Remsu on ingeri tõstnud oma nõukogude absurdi vahendava loo päris keskmesse. Raamatus „Väikelinna baabad“ (2017) annab autor tulest ja veest läbi käinud Ljuba kaudu edasi elu, kus taustaks on nii oma rahvuse ja mineviku salgamine kui ka valetamine ja varjamine. Kohanemine ja ellujäämine ka. Ljuba „on ingerlane, tal on suur ingeri süda, abivalmis ja lahke soomeugri hing“. 

Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdanis“ (2017) on ingerlased Peipsiveere külaelus oma koha leidnud. „… on omad inimesed Arhipi majast kadunud … kolivad ümberasujatest ingerisoomlased, keda Nõukogude kord sallib peaaegu sama vähe kui sakslased juute – ega ole neid üleliia armastanud sakslasedki. … üks Arhipi majas elavatest ingerisoomlastest. Kolmekümnele läheneva Leena õige nimi on Lempi ning tema kümneaastase tütre nimi Darja – omavahel hääldab ema ta nime ingeri kombel Tarja. Sõja ajal sattus Leena mees nende hulka, kelle sakslased Eestisse evakueerisid. Siin evakueerituid tarvitatud kui mitte orjadena, siis odava tööjõuna. Osa on pääsenud Soome, osa on jäänud Eestisse, kuid Leena mehest ei ole enam midagi kuulda olnud … Arhipi laut-hobusetall saab loomi täis ning ingerisoomlaste naisperest tulevad esimesed püsiva töökohaga lüpsjad … Poolõde Darja elab Tallinnas ja õde Maria kolib sootuks Soome – ingerlaste järeltulijad saavad lihtsustatud korras kodakondsuse.“ 

Risto Lauri „Lääpaküla punased lehmad“ (2018). Ühe kõrvaltegelasena on 1983. aasta väljamõeldud tegevustesse toodud ingerlane – lasketiiru instruktor, kes eesti keelt kuuldes rõõmustab, et saab ka vahelduseks emakeeles kõnelda. Kuid kellele ka viinaviga külge mainitud. 

Kogumikus „Ahistuse jutud“ (2018) on novell „Kudrjavtsevi innovatsioon“, autor Tarmo Teder. Lugeja kohtub siin ingerisoome juurtega noormees Filaretiga, kes aastake vangiski olnud. Ta on suuresti ema ülalpidamisel. Tema õde sai Soome mehele ja elama, tema aga ei hakanud paberitega jahmerdama; töötuks jäädes käib läbi töötukassa kadalipu ning õpib korstnapühkijaks ja nutikust kasutades hakkab teenust pakkuma nädalavahetusel ja alasti!  

Jüri Graubergi „On vaja rääkida“ (2019) – Proua Legenda – Leili Kuznetsova ehk Mummo, velskrina töötanud proua, kes romaani peategelase lapsehoidjaks elik ema eest olnud. 

„Uudiseid Nebošovost“ (2019), Indrek Silver Einbergi romaan, mille tegevus on kirjutatud aastatesse 1921–2000 ja kus üheks läbivaks tegelaseks on majahoidja Semmi – „See oli 1919. aasta sügisel, kui algas Semmi seikluslik retk koduselt Ingerimaalt Eestimaale. … nuga, milleta ükski ingeri mees toast väljagi ei lähe.“ 

Katrin Kurmiste „Sinised õunad“ (2018). Kõrvaltegelasena on siin ingeri halastajaõde Marjaana. 

Rein Veski „Taavet Paasi tütred. III osa, Ksenia Paasi lugu“ (2018). Loos on paar kokkupuudet teenijateks olnud ingerlannadega. 

Eha Veem. „Leskede klubi. Kimalase lend“ (2021). Unenäos on hetkeks tegevustikku kirjutatud ingeri tüdruk Larissa, Lissaks hüütud klassiõde, kes läks oma perega Soome, „kui siit see suur ingerlaste äraminek oli“. 

Piret Saul-Gorodilovi romaan „Kaadrivälised“ (2023): „… on kodus kanget ingeri verd naine“. 

Risto Lauri „Karupoeg Pohh ja teised tüübid“ (2023) juhtumistes tegutseb „… ingeri rahvusest miilitsaleitnant Andrei, Ilkka poeg Vorobjovi … Üldiselt Vorobjov oma ugrijuuri varjas, aga noh … elus esines hetki, mil need juured ise päevavalgele tungisid. … lausus taaskord tolle pisut puiselt kõlava, naise suguelundit tähistava ingerikeelse sõna, mille isa Ilkka talle kunagi ammu Karjala kannasel õpetanud oli.“ 

Väike valik katkeid mälestuslikust ilukirjandusest 

Leelo Tungal on pisikese ingeri-motiivi sisse toonud noortejutustusse „Varesele valu“ (2002) – „Nojah, venekeelsed on küll, aga kogu see perelugu on neil üks igavene … päris palav puder ja kapsad: Robi ema on tegelikult ingerlane, see on midagi soomlase sarnast, ainult et nats siiski justkui venestunud.“ 

Lapsepõlve mälestusteraamatus „Seltsimees laps ja suured inimesed“ (2008) kirjeldab autor ingerlasi nõnda: „… elab nüüd üks imelik naisterahvas – kaks väikest poissi jookseb maja ümber ringi, lapitud püksid jalas ja kalossid palja varba otsas, aga meest ei paista teisel olema. … See on korralik naine, Karjalast suurivaevu siia pääsenud. Köök teisel hiilgas puhtusest: mõtle, ta küüris parajasti seda mamma koogipanni – liivaga, sest seepi ei raatsind raisata. Lapsed olid ka piinlikult puhtad, lapitud riietega, jah, aga puhtad.“ 

Mari Sajo „Jäljed“ (2016) tegelased on küll väljamõeldud, kuid tegevus põhineb igatsuslikel mälestuslugudel, mille keskpunktiks on kodu motiiv – kodu, mis on kodune, turvaline, rahustav. Olgugi, et tolmune, pisut koppinudki puumaja lõhnaline.  

Maie Ojamaa „Ingeri tütar. Luigelaul“ (2014) on just hingesoojusega ja hoidmisega väljendatud perelugu. Palju valikuid ei ole elu ingerlastele andnud, ikka on otsustanud teised, kus elada. Autor kirjutab, et üks valik küll oli – kas valida eestlaseks või soomlaseks olemine. Kuid sellegi valikuga kaasnes nii süü- kui kaastunne. 

Lennart Anvelt kirjutab sünnitalus 1963. aastal nelja-aastase poisikesena kogetut meenutades, kuidas talus oli keegi poiss, kes väideti olema ingerlane – milline kummaline sõna – ja rääkis ta ka kuidagi imelikult. 

Mati Krulli mälestusteski on mainitud lapsi, kes kõnelevad eesti keelele sarnases, kuid siiski mingis võõras keeles. 

Liivia Viitol on Pikasilla küla lugudes kirjeldanud ingeri õde-venda, kelle pere oli laiali üle Eesti. Õde Valja kui töökas, pidas lehma ja hoolitses venna eest; vend Šura kui lugemisoskuseta, viinaveaga ja abivajav. 

Ingerimaal sündinud Maria Peep toob oma mälestuskogumikus välja, et kirjanduses kujutati ingerlasi ikka paheliste joontega – joodikud ja vargad. Ja ikka nõnda, et too pahelisus kehtis tervele rahvusele, mitte vaid sellele ühele tüübile. 

Toivo Pilli mälestusraamatus „Tänuliku meelega“ (2024) kirjeldab autor on oma vanemaid kui lihtsaid ja elutarku inimesi, keda elu oli palju õpetanud ning kel oli talupoeglik hakkama saamise oskus, töökus ja toimetuleku vaist; ettevõtlikkus, praktiline meel. Ingeri taust peegeldus omapärases kodukeeles, milles oli soome, eesti ja vene sõnu läbisegi. Mälupiltides juurte juurde rännates kirjutab ta: „Mida aasta edasi, seda olulisem see minu jaoks on [vanemate kodu ja suguvõsa juured]. Me kõik toetume kellegi õlgadele.“