RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Värske raamatukogujuhi pilk: mis on raamatukogu magnet?
Liivi Puhk, Väike-Maarja valla raamatukogude juht
Liivi Puhk on kunstnikuhingega raamatukogujuht, kes kirjutab luuletusi. Kui ta need viimati kokku luges, sai numbriks 2000, kuid avaldanud on ta neist veidi üle 100. Käesoleva aasta alguses asus Liivi Puhk tööle Väike-Maarja valla raamatukogude juhina ning jagab esimeste töötamiskuude järel oma tähelepanekuid lugemissõprade ja raamatukogu suhetest ning sellest, mis inimesi rahvaraamatukogusse tänapäeval päriselt võiks tuua.
Väike-Maarja Valla Raamatukogu alla kuuluvad Väike-Maarja, Rakke, Simuna, Kiltsi ja Triigi raamatukogu ning Salla teeninduspunkt. Sel aastal ühines meiega viimane seni eraldi tegutsenud, Rakke raamatukogu. Nüüd on kõik koos ühe juhtimise all.
Uue inimesega tulevad kaasa uued mõtted ja ideed, kuidas võiksid raamatukogud toimida. Kõik me, raamatukogutöötajad, otsime päevast päeva võimalusi, millele saaks panna sildi raamatukogu magnet. Aga kui paljud meist selle tegelikult üles leiavad ja kasutama hakkavad? Kas leitakse üles miski, mis viib raamatukogu uuele tasandile? Eeskätt kirjanduslikus, tehnoloogilises ja majanduslikus mõttes. Mis on see asi, mis aitab raamatukogusid praegusel ajal lugejatele rohkem nähtavaks teha?
On see midagi veidi teistmoodi kui varem või täiesti uuenduslik? Kogukonna kirjanduslik arenemine, loovuse puhkemine või globaalne sündmus? Kui palju on tehtud aastatega uuendusi, aga kas neist piisab?
Ideesid on igal raamatukoguhoidjal. Tihti on vaja kastist välja mõelda. Mida me külastajatele pakkuda saame, mida nad meilt sooviksid? Mida nad tegelikult vajavad, kui oma argipäevatoimetusi teevad, raamatukokku tulevad? Mis on see asi, mis muudab raamatukogu inimestele lähedasemaks? Et tuldaks aega veetma, et raamatukogu oleks kogukonnakeskus, kus iga päev võiks koos käia: kas siis malet mängimas, lehti ja raamatuid kohapeal lugemas vm kasulikku tegemas. Kus näiteks aiandusinimesed käivad ühel, majandusest huvitatud teisel, linnuvaatlejad ja teised loodushuvilised kolmandal, mänguhuvilised neljandal, keeltehuvilised viiendal päeval koos ja jagavad omi tarkusi.
Raamatukoguhoidja osaleb vestluses, kuulab ära, mõtleb kaasa, toetab või abistab mõnel muul moel, mis on vajalik. Mida kõike aastate jooksul proovitud ei ole… Kirjandus uueneb. Tulevad uued autorid, uus maailmavaade, uued oskused, mis on vaja ära õppida. Ridamisi erinevaid võimalusi. Uusi lahendusi. Keelteklubid, lauamänguklubid, reisiklubid, raamatuklubid, kirjutamisklubid, lugemisklubid, vestlushommikud, mälutreeningud… Pikutamiskohad, puhkekohad, pingid ja lebolad, aga ka kaugtöökohad…
Raamatukogud on muutunud raamaturiiulite hoidlatest avatud ruumi suunas. Juttude tegelased astuvad raamatust välja ja loevad lastele lugusid ette, nagu Soomes raamatukogudes näha võib.
Paberkandjal raamatu lugemine muutub noorte seas järjest harvemaks. Eelistatakse e-raamatuid ning elu käib juba nende ümber. Samuti väheneb järk-järgult eesti keeles lugemine.
Otsime magnetit? Oletame, et leiame selle, tunneme ta ära vaistlikult. Pikki kuid erinevaid tegevusi kirja pannes; mõõtes ja kaaludes; õiget otsides.
Kõik algab asukohast
Üheks magnetiks on kindlasti asukoht. Hea näide on Viimsi raamatukogu, mis asub kaubanduskeskuses. Palju külastajaid, palju laenutusi.
Maaraamatukogude asukoht on samuti määrav. Mida lähemal keskusele, bussipeatusele või muule kaubandusvõrgule, seda parem. Ka parkimisplats otse ukse ees on hea lahendus.
Raamatukogu, mis paneb pead pöörama
Oleme harjunud võtma kõike traditsioonilist iseenesestmõistetavana; see on varem olnud ja seepärast tavaline. Midagi uut paneb pead pöörama: olgu see siis väike sisustuselement või suurem remont. Uuendatud traditsioon, uudne lahendus kauakestnud väärtusele. Iseteenindus.
Siinkohal võib ära märkida rohelise raamatukogu idee, mis meil on alles algusjärgus. Paljud raamatukogud on juba välja valinud, mida nad selle raames pakuvad. Ka meie raamatukogud sammuvad sinnapoole. Veel sel aastal alustame Väike-Maarja raamatukogu juures seemneraamatukoguga, mille nimeks sai Seemnesahtel. Oleme juba eeltöödega algust teinud. Praegu kogume annetusena seemneid, kaalume, pakendame ja valmistume avamiseks. Esialgu hakkame laenutama maitsetaimede ja lillede, hiljem ka köögiviljaseemneid. Väga paljud tegelevad mingil viisil aiandusega, olgu siis rõdukastis või aknalaual. Maitsetaimi ei pea kasvatama peenral või kasvuhoones, ka potid sobivad. Seemneid vajatakse aasta läbi.
Raamatukogu on see, mida vajatakse, ilma selle peale pikemalt mõtlemata. Ootus. Alati on midagi uut tulemas. Midagi omamoodi või teistsugust. Uute raamatute järjekorras olemine… ehk saab juba täna neid lugeda? Või kui õpingud on veel pooleli, saad kodu ligidalt kätte soovituslikku kirjandust. Ei ole vaja osta, mida hiljem vaja pole, kui soovid ainult korra lugeda.
Hea, kui sõber tirib su kaasa raamatukokku. Oskab õigeid asju teha. Suunab huvi väärtuslikule rajale. Või käid kuskil loengul ja seal on nimetatud mõnd raamatut; tahaks ka lugeda. Kohe tuleb meelde raamatukogu ja teistest raamatukogudest tellimise võimalus.
Liigume sinnapoole, et suvel suuremaid raamatukogusid Väike-Maarja vallas kinni ei panda. Püüame olla avatud aasta läbi. Otsime oma lugejatele võimalust, et nad saaksid käia terve aasta raamatukogus. Et lugemine ei oleks hooajaline, et see ei lõpeks. Et ka suveõhtuti saaks võtta raamatu kätte ja sukelduda kirjandusmaailma, ajal, mil palgad jäävad hinnarallile alla ja poodi on vähe asja. Leitakse endale meeldiv tegevus, vaiksel õhtupoolikul, kogemusi kogudes. Ja raamatukogud tulevad appi, kirjanduse ja muugagi. Märgates.
Raamatukoguhoidja kui ukse avaja
Raamatukogudes töötavad väga erinevate oskuste ja haridusega inimesed. Neil on erinev ettevalmistus ja kogemustepagas, tihti üldse mitte kultuuriga seotud teadmised. Pigem on see lugemishuvi, mis neid raamatukoguga ühendab, ja psühholoogia mõistmine.
Tähtis on raamatukoguhoidja roll, kui ta ulatab sulle raamatu, mis muudab kogu su maailma. Leiab midagi, mille pärast hakkad ka edaspidi lugema ja raamatute vastu huvi tundma. Oodatakse naeratust ja rõõmsat meelt, et raamatukokku tulles ootaks raamatukoguhoidja mind; sooviks, et ma tuleksin. Kus veel näha õnnelikku elu, kui mitte raamatute keskel. Ja kus saad vastused paljudele küsimustele.
Raamatukogutöötaja tõstab kirjanduselt udupeene loori, viib sind rännakule, imedemaale. Maailma, kuhu astudes on kõik pisut kummaline ja võib-olla esialgu ka võõras. Aga saab omaks, kui sa ei põgene, võtad selle maailma omaks ja hakkad selles elama. Käima ühte sammu teiste lugejatega ja raamatukoguhoidja suunab sind vargsi. Õige inimene viib ka lapsed raamatu juurde. Armastab kirjandust. On toeks ja abiks.
Üritus kui põhjus
Miks tahab inimene raamatukogus käia? Näiteks osaleda ettelugemisel. Kuulata. Mõelda. Otsustada. Hiljem lugeda. Kui palju on meil kogukondades inimesi, kes pakuvad end raamatukogudes ettelugejateks? Et hiljem võiks panna tahvli seinale kirjaga: ta oli siin ettelugeja aastal see ja see.
Kas endised emakeeleõpetajad tuleksid kõne alla? Kas ettelugemisvanaema või lugemismemm aitaksid raamatukogudel rohkemate lugejateni jõuda, oleksid sillaks aja ja raamatumaailma vahel? Kas lugemishuvi sellest kasvaks?
Õppimine kui võimalus
Kui otsime argipäevast erinevaid kirjandusžanre, siis kindlasti ka leiame. Kui midagi uut teeme, arutame laiemalt. Kogukond on abiks oma pühendumisega.
Raamatukogudest võib leida väga erinevaid koolitusi. Arvutiõpe. Lugemisõpe. Kirjutamisõpe. Käsitööõpe. Joonistamisõpe. Sugupuu uurimise õpe. Vikipeedia õpe. Facebooki õpe. Tahvelarvutite kasutamise õpe. Nutitelefonide kasutamise õpe. Infootsingute õpe. Keeleõpe. Elukestev õpe.
Huvi raamatute/lugemise vastu
Võib-olla pole päris õige öelda, et raamatukogu on koht, kuhu inimesed tulevad niisama aega veetma. Pigem on see koht, kus tekib suurem huvi maailma ja tarkuse vastu, mida raamatute kaudu leida võib.
On ju kirjutatud raamat killuke kellegi maailmast, tema olemusest, arusaamisest, elust, põhimõtetest ja paljust muust. See killuke käib käest kätte ja muudab meid tihti õnnelikumaks. Aitab korraldada igapäevategevusi. Inimene, kes raamatukokku astub, tuleb midagi otsima. Riiulite vahel kirjandust uurides veedab ta tihti tunde.
Aeg, mis kulub lugemisele, on mingis mõttes targalt kasutatud. Neil hetkedel aeg justkui seisab. Ollakse lummatud autorite omapärasest maailmast, tegelastest ja nende kirjeldusest, loeme me siis raamatuid või vaatame filme. Lugemine on maailm, iseendaga olemine. Süüvimine ja arusaamine tekstist. Väärtuslikud hetked, head mõtted. Imeline ajakasutus. Lihtsalt paus argipäevas.
Need, kes loevad palju, tihti kirjutavad ka. Kui pühendud 10 000 tundi raamatute lugemisele, siis küllap võiksid juba umbes 900‒1000 tundi ise kirjutada. See tähendab, et kui loeksid iga päev vähemalt ühe tunni, siis ligikaudu 27 aasta pärast hakkaksid kirjutama, esialgu kasvõi päevikuid.
Aga kas see on piisav aeg kirjutamisega alustamiseks? Seepärast ongi kirjanikud suuremad lugejad kui tund päevas, vähemalt suurem osa neist. Tavaliselt loevad nad kuni neli tundi päevas või rohkemgi. Lugemishuvi on väga erinev. On neid, kes loevad väga kiiresti ja soovivad ikka uusi ja uusi raamatuid.
Palju on proovitud, midagi toimib ka
Raamatukogud laenutavad peale raamatute ka kõike muud. Kodulehele pannakse üles lugemissoovitusi. Televisioonis soovitatakse lugeda. Kas aitaksid kuldkliendikaardid meie tublimaid lugejaid väärtustada ja tunnustada? Kui teenindaksime neid veel eelisjärjekorras.
Mis on siis ikkagi magnetiks? Kõige suurem magnet on hooaeg. Suvel reisime, raamatud kaasas. Talviti tehakse rohkem üritusi, ootame kirjanikega kohtumisi jm. Aga ka ilmunud kirjandus on seotud hooajaga. Täna loeme seda sarja, homme teist. Mida rohkem on sarjas raamatuid, seda rohkem loeme. Vastavalt ilmumisele. Vastavalt hooajale.
Mõned aastad veel ja kõik raamatukogud on iseteenindusvõimalusega. See hooaeg on juba ammu alanud. Kui suudame hooaegade vooluga sammu pidada ja võib-olla hooajast veidike ees olla, siis on hästi. Siis saame valmistuda järgmiseks hooajaks. Kuumade pirukate ja supiköögi hooaeg ei ole veel alanud. Kõik see viib sinna, et üha rohkem hakatakse raamatukogus tundma end kui kodus. Raamatukogus hakkab lõbus olema.
Raamatukogu ise ongi magnet?
Tihti esitatakse küsimus, kui raamatukokku jõutakse, kas lemmikkirjanikult on juba midagi uut tulnud? Kas täna on võimalik seda juba lugemiseks laenutada? Väike-Maarja valla raamatukogude vahel käib vilgas tegevus RVLi näol. Väga paljud raamatud liiguvad ühest kogust teise ja siis jälle tagasi. Saame kasutada mitut raamatufondi korraga, samuti tellime puuduolevaid raamatuid keskkogust jm. Me muutume ise selles ajas, mis meid muudab.
Saame kujutlusvõime abil rännata koos teosega mööda maid, meresid ja kosmost. Oleme kannatlikud ootama oma järjekorda. Ongi üks eksemplar tulnud. Minu jaoks.
Kui palju üks raamat meid kõnetab? Mis muudab inimest järjest ja järjest enam pikaajaliseks lugejaks? Või on ta ainult korraks siin, kohusetundest, mida nõuavad õpingud ja kool või töö? Millist tarkust läheme raamatutest otsima, erialaspetsialistidega raamatukogus kohtumata?
Mis on meie jaoks tähtis praegusel ajal, mida raamatutest leida? Loeme majandamisest, teeme hoidiseid, käime rändamas erinevates riikides koos autoriga. Raamatutest õpime paremaid sööke valmistama, ehitama ja remonti tegema, õmblema, ise kingitusi valmistama, kalastama, kaarte ja ehteid tegema, mesilasi hooldama, lapsi kasvatama, kirjutama jne.
Mis aitab leida lugejal raamatut riiulist üles ka siis, kui see enam ei ole uudiskirjandus? Kirjaniku eelistamine, meediakajastus, TV, raadio, Facebook jm sotsiaalmeedia, ilus formaat, kena kaanepilt vm. Või kirjaniku nimi, mida on juba kaua kuuldud.
Raamatukoguhoidja tegeleb iga päev raamatute soovitamisega. See on tema töö see osa, millest võidavad paljud autorid. Tegelikult aitavad raamatukogud kirjanikel teenida laenutushüvitist. Keskmiselt on laenutustähtaeg 21 päeva, mõnes raamatukogus rohkem. Üks huvitav raamat käib aastas ringi umbes 20 korda, kui õigel ajal tagasi tuuakse.
Missioonitundega lugeja annab sõbrale teada, kui on leidnud raamatukogust huvitava raamatu ja selle läbi lugenud. Vahel tullakse isegi koos, üks toob tagasi ja teine võtab. Nii liigub raamat väga kiiresti ühelt lugejalt teisele, vahepeal riiulisse jõudmata.
Raamatukogude jaoks võiksid kirjanikud lasta trükkida plakateid, kus on kirjas autori lühitutvustus ja avaldatud raamatud. Ilmselt aitaks selline lähenemine otsustada neil lugejatel, kes veel kindlalt ei tea, mida järgmiseks lugemiseks võtta. Või oleks kirjas kasvõi üks raamat, kui autor alles hakkab kirjutama. Eriti vajalik uute kirjanike puhul, et märgataks ja osataks küsida.
Reklaami on vaja, nagu poliitikutele. Sest kui kirjanikul parasjagu tähtpäeva pole, siis pole ka näitust ega muud reklaami. Peale uudiskirjandusena tutvustamist liigub raamat vaikselt üldisesse fondi ja jääb edaspidi tähelepanuta. Ja kui keegi seda ei märka, nt inimene, kes on lugenud artiklit lehes vm, siis võib see raamat ootamatult kauaks ajaks riiulile seisma jääda. Suurema lugemise huvides võiksid kirjanikud ka suuremale reklaamile mõelda või lausa reklaamikampaaniale (mida mõned ka teevad).
Kui tegu on menukiga, kus raamat kõneleb ise enda eest ja info levib väga kiiresti inimeselt inimesele, siis need raamatud riiulile seisma ei jää. Kes käib raamatukogudes lugejatega kohtumas, selle raamatud on järjest rohkemate lugejate käes. Tavaliselt uuritakse kirjaniku raamatuid enne ja pärast kohtumist. See annab pikaks perioodiks lugemist ja kirjanikule ka väikse laenutustasu.
Praegu ei jõua mõned väikse tiraažiga raamatud üldse raamatukogudesse, vaid levivad tuttavate kaudu, käest kätte ja üldjuhul jõuavad lugejateni väga vähesed. Kui riik kingiks igale raamatukogule kõik eesti kirjanike raamatud (vähemalt ühe eksemplari), oleks kirjandusmaastik raamatukogudes palju mitmekesisem. Lugejaskond oleks suurem ja valik laiem. Uued autorid oleks kõigil teada ja jõuaks rohkemate lugejateni.