Viimase Neljapäeva lugu

Kirjandusõhtu Viimane Neljapäev ehk K6vn on juba 13 aastat pakkunud avatud lava neile, kes soovivad oma loomingut jagada. Augustikuu sumedal viimasel neljapäeval jõudis nomaadlik kirjandusõhtu RaRa amfiteatrisse. Kristi Ockba kirjutab blogis, kuidas Viimane Neljapäev alguse sai, millistesse paikadesse on see aastate jooksul jõudnud ning kuidas selle ümber on kasvanud oma kogukond.

Kirjandusõhtu Viimane Neljapäev ehk K6vn sündis vajadusest. Kui Steven Vihalem lõpetas töösuhte tuntud Eesti viietärnihotellis, sest elus on veel muudki, oli see raske otsus. Kuigi perre oli just sündinud teine laps, oli sära Steveni silmist täiesti kadunud. Pere huvides oli vaja julgelt edasi liikuda ja proovida elada nii, et hing ka vahel laulaks.

Iga looval inimesel on vaja oma loomingut jagada. On vaja kohta või üritust, kus ei tunne, et sa ei kõlba, et sa pole piisavalt hea. Sellist üritust nagu Steven soovis polnud kusagilt leida. Üle ei jäänud muud kui see ise korraldada. Üritus, mis ei eelda, et sa peaksid kedagi tundma või ennast eelnevalt tõestama. Üritus, mis annab sulle mitte ainult lava, vaid ka publiku, millest aja jooksul võib saada kogukond, sõpruskond ja vahel isegi perekond.

Oluline oli ka kindlus, et iga kuu viimasel neljapäeval, just siis, kui tavaliselt on näpud juba põhjas, saab minna tasuta üritusele, kuulata teiste loomingut ning vestelda nii vanade tuttavate kui ka täiesti uute inimestega.

Viimane Neljapäev annab võimaluse avastada erinevaid paiku. Üritus on algusest peale olnud nomaadne, sellel ei ole ühte kindlat kodu, vaid see liigub ühest paigast teise. Aastate jooksul on Viimane Neljapäev toimunud väga erinevates kohtades, vanalinna baarides nagu Kodubaar (praegune Fort Bar), Vinkel, Kuku ja Von Krahl, aga ka Heldekeses, Uues Laines, Paavlis, MTÜ Mondo ruumides, Odeonis ning REaD-i raamatupoodides. Need on ainult mõned nimed meie kirjust portfooliost.

Üritusi on korraldatud ka värskes õhus ja üsna ootamatutes paikades, näiteks Harku järve äärsetel põldudel, Astangu tunnelites ja Glehni pargi palmimajas. 2026. aasta augustis toimus Viimane Neljapäev ka värskelt renoveeritud Eesti Rahvusraamatukogu amfiteatri laval, sumedas augustikuises suveöös.

K6vn on otseses mõttes rohujuure üritus, Steveni eesmärk polnud kunagi kasu saada ja see põhimõte kehtib siiamaani. Üritus peab olema kõigile prii ning kõik kes soovivad kaasa lüüa teevad seda vabatahtlikult ja tasuta. Viimastel aastatel on osalejad võtnud vastutuse korralduse eest enda peale. Nagu laps kellel iga kuu erinev vanem, sest üksi lihtsalt ei jõua.

K6vn-ist on aastatega saanud omamoodi nähtus. Selle laval on esinenud mitmeid tuntuid luuletajaid, nende seas meie seast lahkunud Marko Mägi, kes oli K6vni algusaastatel sage külaline ja esineja. Kindlasti on neid tuntud luuletajaid veel palju, kuid võib-olla veelgi olulisem on see, et paljud inimesed on just K6vnil saanud julguse oma loominguga esimest korda publiku ette tulla. Mitmed neist on hiljem avaldanud oma luulekogusid ning osalenud kohalikel ja rahvusvahelistel luulevõistlustel ning neid ka võitnud. Hea näide on Joonas Veelmaa, kes astus K6vni lavale esimest korda 2015. aastal esinejanime Alaska all ja kes võitis tänavu augusti lõpus Siguldas toimunud Baltimaade I Luuleprõmmu Meistrivõistluse.

Esinejaid on aastate jooksul olnud väga palju, kuid üks asi on püsinud muutumatuna, Viimane Neljapäev kõnetab väga erinevas vanuses ja erineva taustaga inimesi. Kõige noorem esineja on olnud 12-aastane ja kõige vanem ilmselt umbes 75.

Võib-olla just selles peitubki Viimase Neljapäeva võlu. See toob kokku inimesed, kes muidu ei pruugiks kunagi kohtuda ning pakub neile turvalise paiga, kus jagada teistega oma loomingut, mõtteid ja tükikest oma hingest, usaldusega, et just sellel hetkel ollakse hoitud ja hinnatud.

Kõik, kes kohale tulevad, kuuluvad automaatselt seltskonda.