Tagasi Tõnismäele!
Valmistume avamiseks 2027
RaRa Solarise saatkond
E-L 10-20, P 10-19
Vindiliste viiside meister: Olaf Kopvillem 100
Kaja Loel
juhtiv spetsialist

Keemik, kupleemeister, koorijuht ja muusik, kelle laulud ühendasid eestlasi üle ookeani.
Tänavu möödub 100 aastat Olaf Kopvillemi sünnist. Ta oli mees, kelle elus põimusid keemikuamet, muusika, teravmeelne huumor ja pühendumus eesti kultuurile.
Keemik, kellest sai kupleemeister
Olaf Kopvillem sündis 1. novembril 1926 Kiviõlis. Teise maailmasõja keerises pidi noormees Eestist lahkuma. 1947. aastal lõpetas Geislingeni Eesti Gümnaasiumi ning järgmisel aastal jõudis Kanadasse. Seal õppis ta keemiat, töötas ülikoolis ja hiljem Shelli õlifirmas.
Ent keemikuameti kõrval oli Kopvillemil teine, vähemalt sama oluline elu. Muusika saatis teda aastakümneid. Temast kujunes hinnatud laulude autor, pianist, esineja ja koorijuht, kelle muusikalist kujunemist mõjutas oluliselt helilooja ja koorijuht Roman Toi.
Kopvillemi erilisus peitus oskuses ühendada muusika, sõna ja lavaline esitus. Ta kirjutas ise laulusõnu, lõi või kohandas meloodiaid, saatis end klaveril ning muutis laulud väikesteks vaimukateks etendusteks. Loomingus kohtusid terav pilk, mänguline sõnakasutus ja oskus märgata elu koomilisi vastuolusid.
Huumor, milles oli peidus terve eestlaste maailm
Kõige paremini tuntakse Kopvillemit kupleede järgi. Kuplee on tavaliselt humoorikas või satiiriline laul, milles kommenteeritakse inimesi, ühiskonda ja päevakajalisi nähtusi. Kopvillemi esituses polnud see aga lihtsalt laul. Sõnad, meloodia, klaverisaade ja näitlejalik esitus moodustasid terviku, milles võis kõrvuti olla nii naer kui ka nukrus.
Tema laulud rääkisid eestlaste elust võõrsil: kohanemisest uue ühiskonnaga, igatsusest kodumaa järele, argipäeva väikestest sekeldustest ja soovist säilitada oma keel ning kombed. Kopvillem oskas pagulase elu vaadata huumoriga, ilma et see muutuks pilkamiseks. Tema lauludes tuntakse ära nii iseennast kui ka oma kaasmaalasi.
Repertuaari kuulusid näiteks: „Puhkus“, „Tsivilisatsioon“, „Sauna taga tiigi ääres“, „Rio Grand“, „Ball“, „Klunker“, „Lenda, lenda lepalind“ jne.
1966.aastal kirjeldas ajaleht Meie Elu Kopvillemit mitmekülgse loojana, kes mõtles välja lugude süžeed, kirjutas muusikat või arranžeeris seda ning kandis oma laulud ise ette, saates ennast ja esinemispartnerit klaveril. Just selline terviklik lähenemine muutis ta äratuntavaks ja omanäoliseks esinejaks.
Kolm heliplaati, mis talletavad tema muusikalist pärandit
Kopvillemi kupleeloomingust annavad hea ülevaate kolm Merit Recordsi väljaannet.

1962. aastal ilmunud esimese sooloplaadi”Vindilised viisid” lugude autor jaka esitaja on Kopvillem ise. Plaadist sai tema loomingu oluline visiitkaart ning pealkirjast „vindilised viisid“ on saanud omamoodi märksõna mitmekülgse looja isikupärasele, vigureid ja vaimukusi täis laulumaailmale.

1964. aastal ilmunud „Viise ja vinte“ tõi ta kuulajate ette koos laulja Leida Järviga. Nende koostöös said laulud kahehäälse kõla ning uus kava ühendas meeleolu, särtsu ja huumori.

1971. aastal ilmunud „Lenda, lenda, lepalind“ oli samuti Leida Järvi ja Olaf Kopvillemi koostöö. Need kolm plaati moodustavad olulise osa tema kupleeloomingu pärandist ning aitavad mõista, miks laulud jäid kuulajatele meelde.
Laulud, mis jõudsid üle raudse eesriide
Kopvillemi loomingul on eriline koht ka Eesti muusikamälus. Kuigi ta elas ja tegutses Kanadas, levisid tema laulud 1960. aastatel ja hiljem ka Nõukogude Eestis. Salvestisi kopeeriti magnetofonilindilt lindile ning kuulati kodudes, kus väliseestlaste muusika polnud sugugi igapäevane nähtus.
Osa laule jõudis ka Eesti Raadio satiirisaadetesse, kus neid sai esitada kapitalistliku ühiskonna elu pilava materjalina. Ent laulude populaarsus ei piirdunud ideoloogilise tõlgendusega. Inimestele meeldisid vaimukad sõnad, hoogsad viisid ja äratuntavad olukorrad.
Kirjanik ja humorist Priit Aimla on meenutanud, et Kopvillemi laule kuulati Eestis magnetofonidelt lausa pähekulumiseni. Nii jõudis väliseestlase looming kodueestlasteni juba ammu enne seda, kui reisimine ja kultuurikontaktid taas vabamaks muutusid.
See on üks Kopvillemi loo erilisemaid tahke: laulud, mis sündisid suuresti pagulaskogukonna kogemustest, leidsid kuulajaid ka kodumaal. Huumor osutus keeleks, mis ühendas inimesi hoolimata ookeanist ja poliitilistest piiridest.
Kupleemeistrist koorijuhiks
Kopvillemi muusikaline tegevus oli palju laiem kui laulude kirjutamine ja nende esitamine. Ta juhatas koore ja ansambleid ning aitas hoida eesti laulutraditsiooni elavana mitmes väliseesti kogukonnas. Kopvillem polnud üksnes omanäoline sooloesineja. Ta oli ka muusikapedagoog ja kollektiivide kujundaja, kelle töö aitas eesti muusikakultuuril võõrsil järjepidevalt edasi elada.
Tema tööga olid seotud Toronto Eesti meeskoor, Montreali Eesti naiskoor, Hamiltoni Eesti Seltsi segakoor, Hamiltoni Helletajad ning noorte rahvamuusikaansambel Vikerlased. Samuti juhatas ta teisi koore ja laulurühmi. Seedriorul, Kanada eesti kogukonna ja kultuurikeskuses, jätkas ta koorijuhina kuni 1985. aastani.
Eriti oluline oli tema panus noorte muusikalisse ja rahvuskultuurilisse tegevusse. Vikerlaste juures õpetati võõrsil sündinud eesti noortele laulu ja rahvakunsti. Hamiltoni Helletajad olid samuti Kopvillemi loodud ja juhitud kollektiiv.
Nende tegevuse kaudu kandus eesti kultuur edasi põlvkondadele, kelle jaoks Eesti polnud enam igapäevane elukeskkond, vaid vanemate ja vanavanemate kodumaa. Laulmine, ühine musitseerimine ja rahvakunst aitasid hoida elus eesti keelt ning sidet oma kultuuriga.
Muusika, mis jõudis tagasi Eestisse
Eesti taasiseseisvumise järel sai Kopvillemi looming kodumaal uue elu. Laulud jõudsid avalikele lavadele ning üha rohkem hakati avastama ka tema eluloo ja pagulaskultuuriga seotud tähendusi.
1993.aastal jõudis lavale Juhan Saare kirjutatud ja Kaarel Kilveti lavastatud muusikaline komöödia „Toronto–Vilsandi, nõudmiseni“, mis oli inspireeritud Olaf Kopvillemi elust ja loomingust. Kui Endla teater viis lavastuse Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse, kohtus Kopvillem näitlejate ja lauljatega ning istus ühel õhtul ise klaveri taha, et tutvustada Priit Aimlale ja teistele ka seni avaldamata laule.
2003. aastal esietendus Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaalis Variuse „Üle vee“, Heidi Sarapuu lavastatud muusikaline lavalugu Olaf Kopvillemi elust. Samas lavastusest ajendatuna ilmus ka 2003. aastal heliplaat „Elu käib edasi“, kus kõlavad Kopvillemi tekstidele loodud laulud Heli Vahingu, Marika Korolevi ja Peeter Kaljumäe esituses.
2007. aastal andis Peeter Kaljumäe välja CD „Vindilised viisid. Austusega Olaf Kopvillemile“ ning sama pealkirjaga DVD.
Priit Aimla on võrrelnud Kopvillemit Eino Baskiniga, osutades tema võimele ühendada huumor ja terav ühiskondlik tähelepanek. Kopvillemi loomingus oli aga eriline mõõde: pagulaselu kogemus, mida kodumaal elanud eestlased ei saanud samal moel läbi elada, kuid mille rõõme, vastuolusid ja igatsusi oli võimalik tema laulude kaudu mõista.

Kupleedest vesteteni
Lisaks muusikalisele tegevusele tegi ta pühendunult kaastööd Toronto ajalehele Vaba Eestlane (kus toimetas nii kultuuri-, vestesektorit kui ka spordinurka) ning kirjutas humoorikaid vesteid ja reisikirju. Need ilmusid 1996. aastal kodu-Eestis raamatuna
„Reisikirjad 1972–1974; Vested 1984–1988“ annab võimaluse tutvuda tema sõnalise loominguga ning avardab pilti muusikust, kelle väljendusoskus ei piirdunud laulutekstidega.
Samal aastal pälvis Kopvillem Eesti Huumoriliidult preemia “Meie Mats“.
Muusikaline pärand, mis elab edasi perekonnas

Olaf Kopvillemi pärand ei piirdu tema enda loomingu ega juhatatud kollektiividega. Muusika ja eesti kultuuri edasiandmine on jätkunud ka tema perekonnas.
Muusikuks sai ka tema poeg Peeter Kopvillem (1954–2016), kes ühendas oma elus samuti mitu maailma: oli ajaloolane, ajakirjanik ja raadiohääl, kuid paljudele eestlastele eeskätt laululooja ja muusik. 1984. Aastal ilmus Kanadas tema esikplaat “Kuku, sa kägu”. 1989. aastal järgnes helilint “Uued laulud” ning samal aastal jõudis Peeter koos oma ansambliga kontserdireisile Eestisse.
Vaiko Eplik, kes on aastaid väliseesti muusikat kogunud ja tutvustanud, on sõnastanud isa ja poja suhte väliseesti levimuusikas tabavalt: Olaf oli tema hinnangul „vana testament“ ja Peeter „uus testament“.
Üks Peetri tuntumaid laule „Läbi päeva ja öö“ on selle pärandi ilmselt kõige ilmekam näide. Tänapäeval on sellest kujunenud omamoodi väliseestlaste ühine laul – lugu, milles saavad kokku koduigatsus, lootus ja side Eestiga. 2026. aastal sai just „Läbi päeva ja öö“ Toronto KESKfESTi Valguspeo nimilauluks. Peetri tütarde Keila ja Leiki Kopvillemi esituses kõlas see kui sõnum ühelt põlvkonnalt teisele – kümme aastat pärast isa surma laulsid tema enda tütred tema laulu uuele publikule.
Perekonna side kultuuripärandiga jätkub tänapäevalgi. Olaf Kopvillemi lapselaps Keila Kopvillem on tegelenud arhiivitööga ning tutvustab oma vanaisa elu ja loomingut seoses tema 100. sünniaastapäevaga. Tähtpäevaks valmiva näituse koostamine toob esile nii isiklikud mälestused kui ka vajaduse säilitada ja vahendada väliseesti kultuurilugu.
Perekonna kaudu edasi kanduv huvi arhiivide, muusika ja mälestuste vastu aitab muuta ajaloolise pärandi elavaks. See pole üksnes mineviku talletamine, vaid ka võimalus tutvustada noorematele põlvkondadele nende kultuurilisi juuri.
Kuulamissoovitus: ingliskeelne taskuhääling, kus Olaf Kopvillemi lapselaps räägib oma vanaisast ja tema 100-sünniaastapäeva tähistamiseks loodud näitusest ning selle koostamisest.
Ühe mehe hääl, killuke Eesti kultuuriloost
Olaf Kopvillemi sajandat sünniaastapäeva tähistades tasub meenutada enamat kui tema kõige tuntumaid naljalaule. Tema elutöö hõlmas muusika loomist ja esitamist, kooride juhatamist, noorte õpetamist ning eesti kultuuri hoidmist kaugel kodumaast.
Tema lauludes kohtuvad pagulase argipäev, koduigatsus, kohanemine, eneseiroonia ja elurõõm. Need on lood inimestest, kes püüdsid uues ühiskonnas hakkama saada, unustamata seejuures, kust nad tulid. Kopvillem suutis nende kogemused muuta muusikaks, mis oli ühtaegu naljakas, inimlik ja äratuntavalt eestilik.
Kui kusagil kõlab „Klunker“, „Pastoraal“ või „Lenda, lenda, lepalind“, tasub kuulata ka sõnade taha. Seal on killuke 20. sajandi eestlaste lugu ning ühe Kiviõlist pärit mehe elutöö, mis aitas hoida Eesti muusikakultuuri elavana üle ookeani.
Kasutatud materjalid:
- Jõhvis kõlavad Ida-Viru juurtega väliseestlase Olaf Kopvillemi kupleed. Põhjarannik 21 november 2024, Leht 4. Püsilink: https://dea.digar.ee/article/pohjarannik/2024/11/21/7.1
- Olaf Kopvillem 40-aastane. Meie Elu : [eestlaste ajaleht Kanadas] = Our Life : Estonian weekly 17 november 1966, Leht 9. Püsilink: https://dea.digar.ee/article/meieelukanada/1966/11/17/64
- Tänavusest Matsist Olaf Kopvillemist. Maaleht 21 märts 1996, Leht 30. Autor: Priit Aimla. Püsilink: https://dea.digar.ee/article/maaleht/1996/03/21/52.2
- Villu tuli tagasi. Eesti Elu = Estonian Life : Estonian weekly 7 november 2003, Leht 1. Autor: Eerik Purje. Püsilink: https://dea.digar.ee/article/eestieluweekly/2003/11/07/2
- Mul seestpoolt nägemata jäi Estonia Teater… Hommikuleht : üle-eestiline päevaleht 30 oktoober 1993, Leht 10. Autor: Eha Laanepere. Püsilink: https://dea.digar.ee/article/hommikuleht/1993/10/30/12.2
- “Toronto – Vilsandi nõudmiseni“. Meie Elu : [eestlaste ajaleht Kanadas] = Our Life : Estonian weekly 23 september 1993, Leht 5. Autor: S. Preem. Püsilink: https://dea.digar.ee/article/meieelukanada/1993/09/23/23.1
- Olaf Koppvillem ja Seedrioru. Meie Elu : [eestlaste ajaleht Kanadas] = Our Life : Estonian weekly 13 august 1997, Leht 5. Autor: Harry Pärkma. Püsilink: https://dea.digar.ee/article/meieelukanada/1997/08/13/43
- Peeter Kopvillem: „Minu arvates on see suur au”. Eesti Elu = Estonian Life : Estonian weekly 11 märts 2016, Leht 13. Püsilink: https://dea.digar.ee/article/eestieluweekly/2016/03/11/55
- Laulja vindiliste viisidega. Meie Elu : [eestlaste ajaleht Kanadas] = Our Life : Estonian weekly 18 oktoober 1962, Leht 7. Püsilink: https://dea.digar.ee/article/meieelukanada/1962/10/18/44
- Luubi all Peeter Kopvillem: Viru Folk tõstab ausse väliseesti parimad palad – Maaleht
- EstoCast: Chemistry, Comedy, and Memories of Olaf Kopvillem with Archivist Keila Kopvillem – Eesti Elu