Vinüülplaadid ja raamatukogu – 65 aastat ühist teekonda

Autor: Katre Riisalu, Eesti Rahvusraamatukogu humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhataja

Alustuseks mälumängu küsimus – mis võiks ühendada Miliza Korjust, Georg Otsa, Käbi Lareteid, Rahvusmeeskoori ja Eesti Raadio Estraadiorkestrit? Õige vastus on, et neil kõigil ilmus 1959. aastal vinüülplaat. Teame seda tänu sellele, et samal aastal loodi rahvusraamatukogus (toona riiklikus raamatukogus) muusikaosakond, mille esmaseks missiooniks oli hankida raamatukokku noodiväljaannete kõrval ka eesti muusikaga helisalvestisi. 65 aasta jooksul on kujundatud terviklik ja unikaalne eesti helisalvestiste kogu. Tähelepanuväärne on seegi, et samal aastal kui alustati heliülesvõtete hankimist raamatukogusse, alustas tegevust Tallinna Heliplaadistuudio – esmakordselt avanes Eestis võimalus kohapeal salvestada. Seni olid rahvusvaheliste firmade salvestusbrigaadid oma mobiilse tehnikaga saabunud Eestisse kohale või siis tuli lauljatel, kooridel, orkestritel sõita Moskvasse, Leningradi või Riiga; enne teist maailmasõda samuti Riiga, aga ka Berliini või Kopenhaagenisse. Nii on aasta 1959 eesti heliplaatidega seonduvalt mitmeti tähenduslik ja märgiline.

Aga kõigest järgemööda. Esimene eestikeelne heliplaat salvestati 1901. aastal Peterburis Mihkel Lüdigi eestvedamisel. Esialgu üsna väikese läbimõõduga šellakplaadid kandsid salvestist ainult ühel küljel. Mõne aja pärast suurendati plaadi läbimõõtu 25 sentimeetrini. Sellega jõudis salvestuskestus seniselt 1,5–2 minutilt 3 minutini. Järgmine eesti muusika salvestamine toimus juba Eestimaa pinnal – 1904. a jaanuaris Tallinna hotellis Kuld Lõvi. Rahvusraamatukogu vanimad ülesvõtted pärinevadki sellest salvestussessioonist. Omaaegne esitenor Eduard Sirks esitab plaatidel naljalaule operettidest ning ühiskonnakriitilisi pilkelaule.

Millest koosnes šellakplaat? Kuna looduslik šellak oli võrdlemisi kallis ja mitte eriti vastupidav, siis lisati peenestatud savi, kuidaineid ning jahvatatud seaharjaseid. Plaadile musta värvi andmiseks lisati aga gaasinõge.

Millest koosneb vinüülplaat? Vinüülalbumite (ja singlite) tootmiseks kasutatav termoplastne vaik koosneb enamasti vinüülkloriidist (PVC – polüvinüülkloriid). Materjal, mis on oma loomulikul kujul läbipaistev, võimaldab valmistada plaate peaaegu igas kujuteldavas värvitoonis. Lõputule valikuvõimalustele vaatamata on must endiselt valdavalt kõige levinum valik.

Algas vinüüli ajastu!

1948. aastal tutvustati New Yorgis revolutsioonilist toodet – 33 pööret minutis mängivat vinüülist kauamängivat heliplaati, mis võimaldas ühele plaadile salvestada 45 minutit muusikat. Katsetuste aluseks olid arvestused, et 95% sümfoonilistest teostest kestavad alla 45 minuti ja mahuvad tervikuna plaadile. 1950. a jõudis kauamängiv heliplaat Euroopa turule ning tõrjus šellakplaadi kõrvale. Nõukogude Liidus salvestati viimased šellakplaadid 1968. a, mujal maailmas lõpetati see juba 1960. aastateks ära.

Pagulusse siirdunud eestlased alustasid 1940–1950. aastatel aktiivselt eesti keeles heliplaatide salvestamist. Esialgu salvestati šellakplaate, aga mida aeg edasi, seda rohkem kauamängivaid. Toonastele ajalehtedele tuginedes on teada, et juba 1954. a laulis tenor Heinz Riivald (1915–1986) Radio Corporation of America stuudios heliplaadile kaheksa eesti laulu (T. Vettik, G. Ernesaks, E. Aav, E. Tubin). H. Riivald oli üks enim tuntud ja armastatud laulja USA eestlaste seas. Oma lauluõpinguid alustas ta Tallinna Konservatooriumis, täiendas end Berliinis ja Philadelphias, kuid äraelamiseks töötas tehases autojuhina. See ei takistanud tal kaasa löömast USA eestlaskonna ettevõtmistes, olgu nendeks siis kontsertesinemised, heliplaadistused, näitemängud (peaosa laulumängus „Nipernaadi teelahkmel” 1970) või koguni film („Seitse vihta” ja „Tiina”). Samasse aega jäävad sõjajärgsete aastate kuulsaima eesti tenor Naan Põllu (1921–1998) salvestused. Ta oli üks väheseid eesti lauljaid, kelle hääl on publikut võlunud kogu maailmas ning eelkõige suurvormide – oratooriumide ja kantaatide solistina. Oma lauluõpinguid alustas ta 1940. a Tallinna Konservatooriumis ja jätkas Saksamaal. Peale põgenikelaagrite likvideerimist 1950. a jäi N. Põld Saksamaale. Ta oli 1967. a-st Hamburgi Muusikaülikooli lauluprofessor ja pikka aega ka lauluosakonna juhataja. Kokku salvestas N. Põld üle kolmekümne heliplaadi. Käbi Laretei (1922–2014) esines oma pika pianistikarjääri jooksul nii Suurbritannias, Rootsis, Lääne-Saksamaal kui ka USA-s. Arvukate kontsertreiside vahele mahtusid kümned salvestused soolokavade ja ansamblitega. Oma esimesel heliplaadil, mis salvestati 1959. a, mängis ta neli Eduard Tubina pala.

1956. aastal alustas Rootsis ulgueesti plaadifirma EMP Recordsi juures heliprodutsendina tegevust Viljar Nairis (1932–1997). Stockholmi Ülikoolis ühiskonnateadusi õppinud Nairis töötas Rootsi koolide peavalitsuses, kuid kiindumus muusika ning helitehnika vastu viis ta ametisse plaadifirma juurde. Aastatel 1956–1983 salvestati tema juhtimisel 60 heliplaati. Üks esimesi V. Nairise töid oli sari „Kuulsaid eestlasi”. 1956. a ilmunud esimesel plaadil jutustas laulja ja näitleja Els Vaarman oma teatrielamustest, teisel plaadil kuuleb kirjanik Jaan Lattikut võimsa jutlustajana, kolmandal plaadil kirjeldab helilooja ja dirigent Juhan Aavik oma elamusi ennesõja aegsete laulupidude üldjuhina. Pea kõik võõrsil tegutsevad laulukoorid andsid oma plaadi välja – Stockholmi Eesti meeskoor (dirigent Eduard Tubin), Stockholmi Eesti segakoor (dirigent Harri Kiisk) jt. Sõjajärgne meeleolumuusika buum kajastus ka heliplaatidel. 1950–1960. a-te menukaimaks lauljaks välis-eestlaste seas oli Hille Ostrat, tema häält ja esitluslaadi on võrreldud Heli Läätsega. Kokku salvestas ta 15 plaati, enamasti on tegemist filmilaulude-šlaagritega. 

1958. aastal loodi Torontos Eesti Heliplaadi Klubi, millest kasvas aasta hiljem välja Torontos tegutsev Kanada suurim eesti plaadifirma Merit Records. Ühel esimestest plaatidest kõlab Toronto Segakoor Roman Toi juhatusel. Õige pea salvestati ka plaaditäis helilooja Paul Tammeveski juba 1930-ndatel populaarseks saanud laule: teda on nimetatud pioneeriks meie levimuusikas. Üks tema tuntumaid laule on „Paula, sul on poisipea“.

Loomulikult salvestati Eesti muusikat ja interpreete ka Nõukogude Liidus. Üks esimesi vinüüle pärineb samuti 1954. a-st ja sellel kõlab Gustav Ernesaksa (1908–1993) „Tormide rand“ (libreto Juhan Smuul). 1949. a „Estonias“ esietendunud ooper oli erakordselt populaarne, heliplaadil kõlabki „Estonia” teatri koori ja orkestri esituses, solistidena astuvad üles M. Taras, G. Taleš, K. Ots jt. G. Ernesaks on üks legendaarsemaid isiksusi eesti muusikas, koorijuhina on ta kirjutanud põhiliselt koorimuusikat. Mitmed tema laulud on saanud äärmiselt populaarseks. Juba 1930-ndatel saavutas tormilise menu meeskoorilaul „Hakkame, mehed, minema“, mis salvestati juba 1939. a. Ernesaksa poolt 1944. aastal asutatud RAM ehk Riiklik Akadeemiline Meeskoor oli nõukogude perioodil üks enim plaate salvestanud kollektiiv: meeskoori laul kõlab enam kui viiekümnel heliplaadil. Ikka samal 1954. aastal ilmus vinüülil RAM-i Riia kontsertreisi salvestus, kus kõlab M. Lüdigi ja J. Kappeli kõrval ka Ernesaksa enda looming. Päris levinud oli omal ajal see, et Eesti muusikakollektiivide reisidel Moskvasse, Leningradi või Riiga toimusid ka kontsertide salvestused ning mõne aja pärast anti välja heliplaadid.

Mõistagi ei saanud ükski Nõukogude-Eesti interpreet – olgu ta kuitahes tuntud solist või dirigent – takistamatult plaadistada seda, mida ta ise heaks arvas. Kõigepealt tuli interpreedil oma plaadistamise ettepanekuga läbida pikk bürokraatia kadalipp ja sobituda ka tollase plaanimajanduse poolt ette antud, kohustuslike normidega. Normid, mis töötati välja juba 1950-ndatel, olid kasutusel 1980-ndate alguseni. Kogu üleliidulise plaaditööstuse tegevustikku aastakümneid reguleerinud proportsioonid olid järgmised: kõigist väljalastavatest heliplaatidest pidi 30–35% kuuluma süvamuusikale, 8–10% rahvamuusikale, 17–20% nõukogude lauludele ja estraadimuusikale, 6–8% sõnakunstile, 8–10% lastele ning 6–8% õppeotstarbelistele heliplaatidele. Nagu näha, olid väikesed protsentuaalsed kõikumised lubatud isegi plaanimajanduse tingimustes.

Tallinna Heliplaadistuudio 1959–1990

Nõukogude Liidus oli ainsaks plaadifirmaks Melodija, mis ühendas kõiki heliplaate valmistavaid asutusi – seitset stuudiot (Moskva, Leningrad, Taškent, Tbilisi, Riia, Vilnius, Tallinn) ja nelja vabrikut (Moskva, Leningrad, Riia, Taškent). Tollal ilmus Nõukogude Liidus aastas ligi 1200 heliplaati, neist 32 salvestati Tallinna stuudios. Tallinna Heliplaadistuudio loomine 1959. aastal andis võimaluse kohapeal salvestamiseks. Need salvestamised toimusid nii Heliloojate Majas kui ka Kadrioru lossi valges saalis või Tallinna toomkirikus. Eestis valmistati fonogrammid ja plaadiümbriste maketid. Seejärel saadeti need läbivaatamiseks ja heakskiitmiseks Moskvasse. Plaadi originaal – metallmatriits – valmis Moskvas asunud üleliidulises stuudios, aga plaat pressiti Riia Heliplaadivabrikus. Sellest tulenevalt oli heliplaatide tootmistsükkel erakordselt pikk: nii võis lugude lindistamisest plaadi ilmumiseni kuluda 2–3 aastat. Heliplaadistuudio toodangut mõõdetakse tundides ja plaatides ning see oli tol ajal suhteliselt stabiilne: keskmiselt 20 tundi aastas. Tollane kauamängiv vinüülplaat mahutas maksimaalselt 40 minutit salvestusaega. Selline plaadistusmaht püsis Tallinna stuudiol 1985. a lõpuni.

Tallinna Heliplaadistuudio tegutses kuni 1990. aastani, mil Moskvast anti teada, et Eesti, Läti ja Leedu stuudiote linte enam vastu ei võeta ja heliplaatide originaalmatriitse neist ei tehta. Rohkem kui kolmekümneaastase tegevuse jooksul salvestas Tallinna Heliplaadistuudio üle 1000 vinüülplaadi. Esimesed omatoodetud heliplaadid on Riikliku Akadeemilise Meeskoori kaks väikest plaati, järgmiste seast leiame noore helilooja Veljo Tormise (1930–2017) kantaat „Kalevipoeg” Eesti Raadio segakoori ja sümfooniaorkestri esituses, Ester Mäe „Serenaad viiulile ja orkestrile“, Jaan Räätsa ja Eino Tambergi keelpillikvartetid ning suurematest helitöödest Eugen Kapi lasteooper „Talvemuinasjutt”, mis salvestati tervikuna Tartus – „Vanemuises“. Haruldaseks plaadiks on muutunud Arvo Pärdi kantaat „Meie aed”  Tallinna Pioneeride Palee Lastekoori ja Eesti Raadio Sümfooniaorkestri esituses, mis salvestati 1960. a. Teos pälvis üleliidulisel noorte heliloojate ülevaatusel Moskvas 1962. a esikoha. Esimene A. Pärdi autoriplaat ilmus 1969. a: sel plaadil kõlab instrumentaalteos „Perpetuum mobile”, mis tõi heliloojale ka esimese rahvusvahelise tunnustuse.  

Üks väärtuslikke uuendusi, millega Tallinna Heliplaadistuudios algust tehti, oli plaatide koondamine temaatilistesse, pidevalt täiendatavatesse sarjadesse. Tagantjärele võib öelda, et kultuurilooliselt kõige hinnatavamaks osutus kahtlemata unikaalne plaadisari „Eesti orelid”, millega professor Hugo Lepnurme ja organist Rolf Uusvälja initsiatiivil tehti algust juba 1960-ndatel. Idee oli salvestada Eesti erinevate orelitega 50 heliplaati. Esimesel plaadil kõlab Tallinna toomkiriku orel, seejärel „Estonia” kontserdisaali ja Viljandi Pauluse kiriku orelid. Selle plaadisarja raames on üles võetud 33 Eestimaa orelit. Viimane heliplaat ilmus 1991. a. Huvitavatele helidokumentidele lisaks on eriti hinnatav see, et nii korrastati ka suur hulk oreleid. Eesti eeskujul hakkasid sarnased heliplaadisarjad ilmuma ka Leedus ja Lätis.  

1964. a andis Tallinna Heliplaadistuudio välja oma esimese stereoplaadi, see oli tolle aasta Tallinna džässfestivalist. Legendaarset 1967. aasta Tallinna džässfestivali võivad muusikasõbrad samuti heliplaatide vahendusel meelde tuletada. Tol aastal olid kõik üritused pühendatud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale – nii ka Tallinna džässifestival. Festivali kulminatsiooniks oli aga Charles Lloydi ja American Jazz Quarteti kontsert Kalevi spordihallis. Lloyd oli üks vähestest välismaistest džässmuusikutest, kes pääses Nõukogude Liitu esinema. 1970. a ilmus tollase  kontsertülesvõttega plaat Ameerikas. Firma Melodija andis samal aastal samuti välja džässifestivali plaadi tiraažiga 30 000 eksemplari – see kadus kohe müügilt. Legendaarse muusiku Marju Kuudi (1946–2022) esimene album „Aastaajad” ilmus 1969. a ning oli omamoodi uuenduslik, sest eranditult kõik lood olid kaverid, suurepäraste Heldur Karmo tekstidega. Mainekas džässiajakiri Down Beat nimetas M. Kuuti juba 1965. aastal NSVL-i parimaks džässlauljaks.

Eraldi teema on vinüülplaatide ümbrised. Algul olid kõigil plaatidel ühesugused viletsast paberist ümbrised, harva ka kartongist ümbrikud, millelt võis lugeda heliplaadivabriku nime. Koos vinüülplaadiga hakati rohkem tähelepanu pöörama ka kaunile plaadikujundusele, ümbrisele kanti ka andmed palade ja esinejate kohta. Eestis peeti aastaid esimeseks kujundatud plaadiümbriseks Aili Vindi kujundust M. Kuudi „Aastaaegade“ plaadile. Aga on selgunud, et juba 1963. a ilmunud heliplaat, kus Kalju Terasmaa esitab vibrafonil koos Eesti Raadio meeskvartetiga populaarseid palu, on saanud omanäolise kujunduse. Kunstnik on paraku teadmata. Aastatega tekkis ümbriste kujundamiseks tihe kontakt kunstnikega (Jüri Arrak, Marje Tralla, Harri Sooster, Kaisa Puustak, Valve Pääsuke ja fotograafid Valdur Vahi ja Boris Murd). Ümbrised trükiti Tallinna trükikodades Oktoober ja Kommunist ning Viljandi trükikojas Kiir. Eesti tippkunstnike töö üle otsustas Moskvas kunstinõukogu, kes vahetas plaadikujundustel piltide asukohta, muutis värve ja jättis ära eestikeelseid tekste. Samas sai Tallinna Heliplaadistuudio õige tihti üleliidulisi preemiaid kaunilt kujundatud plaadiümbriste eest.  

1970-ndatel olid Nõukogude-Eesti plaaditootmises uuteks nähtusteks täielik üleminek strereotoodangule (1973) ning plaatide eksport välisriikidesse. Toonaste sotsialismimaade kõrval oli turg eesti heliplaatidele avatud ka Soomes, Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal – kokku  paarikümnes riigis. Välismaal olid enim nõutavad juba eelmainitud „Eesti orelite” sarja plaadistused, samuti kõik vanamuusika ansambli Hortus Musicus heliplaadid. Piiri taga läks kaubaks palju muudki – näiteks sümfoonilise muusika salvestised, mida dirigeeris tolleks ajaks juba rahvusvahelise tunnustusega pärjatud Neeme Järvi. 

Need on vaid mõned näited esimestest eesti vinüülplaatidest – põgus sissevaade sellesse imetabasesse ja väga kirjusse maailma. Tagantjärele võib vaid imestada, kui ettenägelikud olid raamatukoguhoidjad, kes hakkasid 65 aastat tagasi kogusse heliülesvõtteid hankima. Heliplaadid ei olnud tol ajal raamatukogus sugugi iseenesestmõistetavad. Tänaseks on rahvusraamatukogust kujunenud muusikaraamatukogu, milles on suurim valik Eesti helisalvestisi, s.t rohkem kui 18 000 ülesvõtet, s.h peaaegu kõik salvestamiseks kasutatud erinevad kandjad ja muusikažanrid. Täpset arvu, kui palju on eesti muusikaga plaate rohkem kui sajandi jooksul välja antud, ei tea keegi. Kuid ega kuiv statistika polegi muusika puhul kuigi oluline: märksa olulisem on see, et eesti muusikaga heliplaate salvestatakse. Sajandivahetusel tundus, et vinüülplaat jääb minevikku, kuid viimase kümne aasta jooksul – ehk Spotify ja YouTube ajastul – on vinüülplaatide väljaandmine hoogsalt kasvanud. Aastas jõuab raamatukokku paarsada uut vinüüli. 70 aasta jooksul, s.o alates esimese eestikeelse vinüülplaadi ilmumisest 1954, on ilmunud pea 2500 vinüülplaati, millest suurem osa on jõudnud ka rahvusraamatukokku. Võib küll öelda, et vinüülplaat on tulnud, et jääda ning Eesti muusika elab neil edasi. Iga plaat on killuke kultuuriloolisest mosaiigist ning kannab sõnumit tulevastele põlvedel.