Võõrkeelsed haruldused rahvusraamatukogus

Autor: Ruth Hiie, Eesti Rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialist

Fotod: Teet Malsroos, Liis Tamm

Vanemad võõrkeelsed trükised

Raamatukogu 8 vanimat raamatut pärinevad 15. sajandist. Inkunaablid – esi- ehk hällitrükised on trükikunsti algussajandil, kokkuleppeliselt kuni 31. detsembrini 1500 trükitud raamatud. Nendest on tallel keskaja tuntud teoloogide ja filosoofide (Petrus Lombardus, Lambertus de Monte, Hugo de Sancto Caro, Johannes Versor) Saksamaal väljaantud tööd ladina keeles. Kaheksast inkunaablist viis on tervikuna säilinud (1486, 2 tööd 1488, 1489, 1491).

Vanim tervikteos on Kölni filosoofi, teoloogi ja skolastiku Lambertus de Monte (1430/5–99) töö Copulata super tres libros Aristotelis De anima iuxta doctrinam Thomae de Aquino (Köln, 1486), kus ta kommenteerib Aquino Thomase tõlgendusi Aristotelese teose „Hingest“ kohta.

Kolme inkunaabli fragmendid (1482, 1487, 1489) avastati harulduste kogus Wolfenbüttelis 1659 ja 1663 trükitud raamatute katkiste köitekaante seest. Kokku 77 poolikut lehte. Nende hulgas on raamatukogu vanim raamat: prantsuse teoloogi, keskaja mõjukaima piiblikommentaatori Hugo de Sancto Caro (u.1200-1263) Postilla super evangelia (Basel, 1482). Olulisest evangeeliumi kommentaaride esimesest väljaandest on säilinud 32 lehefragmenti.

RaRa inkunaablid on sisestatud rahvusvahelistesse andmebaasidesse ISTC (Incunabula Short Title Catalogue) ja MEI (Material Evidence in Incunabula).

16. sajandi I poole trükiste – postinkunaablite e paleotüüpide hulgas leidub väljapaistvate humanistide, teoloogide, kirikureformaatorite, filosoofide eluajal ilmunud (Erasmus Desiderius, Martin Luther, Philipp Melanchthon, Johann Bugenhagen) töid ning kreeka-rooma kirjandusklassikute teoste kordustrükke (Aristoteles, Homeros, Cicero, Suetonius, Vergilius). 16.–17. sajandi raamatutest väärivad tähelepanu silmapaistvate trükkalite ja kirjastajate Elzevieride, Christoph Plantini, Aldus Manutiuse väljaantud ja nende järgi nime saanud raamatud – elseviirid, plantiinid, aldiinid.

Aastatel 1583–1712 andsid Hollandi trükkalid ja kirjastajad Elzevierid välja eelkõige väikesekaustalisi (12,5×7,5 cm), väikese trükikirja ja valdavalt valge pärgamendiga kaetud raamatuid. Odava hinna ja populaarsuse tõttu olid nad ringluses kogu Euroopas ning ihaldusväärsed bibliofiilide hulgas. Menu osalisteks said nende poolt välja antud sarjad: antiikautorite teosed ja niinimetatud respublica, riikide ja maade statistilised kirjeldused. Ülevaade Vana-Liivimaast Livoniae descriptio leidub Poolat käsitlevas köites: Respublica. Sive status regni Poloniae, Lituaniae, Prussiae, Livoniae etc. diversionum autorum (Leiden: ex Officina Elzeviriana, 1642). Raamatu koostas hollandi geograaf Johannes de Laet.

Elzevieride Amsterdami trükikojast on pärit kahe itaalia suurkuju tööd: Giovanni Boccaccio itaaliakeelse tippteose „Dekameron“ kordustrükk (1665) ja utopistliku sotsialismi rajaja Tommaso Campanella De monarchia Hispanica (1653), sisaldades nõuannet Hispaania kuningale maailma universaalse monarhia saavutamiseks.

Väärtuslike kunsti- ja arhitektuuriloo allikate seas on Saksa maalikunstniku ja graafiku Albrecht Düreri (1471–1528) itaaliakeelne esitrükk ideaalse inimkeha kujutamisest Della simmetria de i corpi humani (Venetia, 1591) puulõikes illustratsioonidega. Samuti Rooma arhitekti ja leiduri Marcus Vitruvius Pollio (I saj. II pool eKr) peateose „Kümme raamatut ehituskunstist“ prantsusekeelne foolioformaadis väljaanne Les dix livres d’architecture de Vitruve (Paris, 1684) 67 vasegravüüri, arvukate joonistuste ja skeemidega.

Silmapaistva itaalia arhitekti Vignolat, ōieti Giacomo da Barozzi (1507–1573) peateos arhitektuuri 5 seadusest (esitrükk 1563) oli läbi kahe sajandi arhitektooniliseks kaanoniks. Sellest ilmus arvukaid kordustrükke ja tõlkeid (Le Vignole des ouvriers, des properietaires et des artistes, refermant les ordres d’architecture. Paris, 1826) 52 vasegravüüriga. 1550. aastast oli Vignola paavst Julius III arhitekt Roomas ja pärast Michelangelo surma 1564 jätkas Peetri kiriku projekteerimist ja ehitamist.

Arvukalt on tuntud saksa kirjanike (J. W. Goethe, Fr. Schiller, A. Lafontaine, J. Chr. Gottsched jt) eluaegseid ja hilisemaid väljaandeid. Samuti saksa filosoofide, teadlaste, ajaloolaste ja pedagoogide (I. Kant,  G. E. Lessing, J. G. Fichte, J. M. Schröck, J. H. G. Justi, J. Fr. Herbart, J. B. Basedow jt) olulisemaid teoseid.

Tuntud prantsuse kirjanike (Descart, Fenelon, Moliere, Rousseau, Voltaire) tööde hulgas on nende mahukate kogutud teoste luksuslikud väljaanded, näiteks Voltaire’i teosed 70-köites (1784–1789), Rousseau teosed 37-köites (1793) ja teised. Läbi aegade on üheks kauneimaks ja ambitsioonikamaks prantsuse illustreeritud raamatuks peetud nimeka valmikirjaniku Jean de La Fontaine’i valmide luksusväljaannet Fables choises, mises en vers (Paris, 1755–1759, 4 köidet, selja kõrgus 48 cm). Punases nahkköites, käsitsi koloreeritud vasegravüüride ja vinjetttide autor Jean-Baptiste Oudry (1685–1735) on tuntud oma naturalistlike loomapiltide ja jahistseenidega. Loomamaalide aluseks on omaegne Verailles’ lossi loomaaed. Harulduste kogus on sellest viimane, neljas köide.

Kirjastaja Johann Heinrich Zedleri (1706–1751) nime järgi tuntuks saanud universaalleksikon (Grosses vollständige Universal Lexicon. Halle; Leipzig, 1732–1749, 64 köidet, 4 täiendköidet) oli 18. sajandi mahukaim ja põhjalikem teatmeteos. Ligi 63 000 fooliokaustas lehekülge mahutavad 284 000 artiklit ja 276 000 viidet. Artiklid katavad kõiki teadusalasid, mahukaimad on eluloolised ja geograafiaalased artiklid. Igas köites on valitseja portreega frontispiss ja puna-mustas trükis tiitelleht.

Kogusse kuulub kokku üle 100 vanaslaavikeelset e kirillitsaraamatut 16.–20. sajandist. Vanim on vanaslaavikeelne liturgiline raamat Триодь цветная (Москва, 1591).

Piiblid

Esinduslik kogum Piibleid kätkeb enamikus Euroopa keeltes ilmunud piiblitrükke, Uusi ja Vanu Testamente. Teistest arvukamalt leidub saksa- ja ladinakeelseid väljaandeid, aga ka mitmekeelseid e. polüglott piibleid: kreeka-ladina-saksa keeles (Hamburg, 1596) ja heebrea-kreeka-ladina-saksa keeles (Nürnberg, 1602). Vanim on ladinakeelne Uus Testament (Mainz, 1543).

Kogus on tallel mitmed 17. sajandi suureformaadilised piiblid – seljakõrgusega ligi 50 cm, uhketes metallpanustega nahkköidetes ja rikkalike illustratsioonidega tunnustatud kunstnikelt ja graveerijatelt. Nende hulgas Nürnbergis Endteri trükikojas väljaantud luksuslikud saksakeelsed Lutheri piiblid (1649, 1670, 1700, 1708). Piiblid illustreeris Nürnbergis tegutsenud saksa kunstnik ja graveerija Jacob von Sandrart (1630–1708). Gravüüride hulgas on ka mitmeid Weimari valitsejate portreid, nagu hertsog Ernst I Vaga jt. Seetõttu nimetatakse neid trükiseid mõnikord ka Kuurvürsti, Ernestiinide või Weimari piibliteks.

Reisikirjad

Reisikirjade seas on jäädvustanud põnevaid reise Õhtu- ja Hommikumaadesse ning Uude Maailma Inglise, Šoti, Saksa, Rootsi, Itaalia, Hollandi, Vene maadeuurijad, teadlased, õpetlased, diplomaadid, kirjanikud, sõjamehed, misjonärid, pastorid, kaupmehed ja paljud teised. Eesti- ja Liivimaa asukoht tähtsal kauba- ja liiklusteel tõi Eesti kaardile. Mitmed 17.–18. sajandil Eestit väisanud olid inglased J. Carr, A. Swinton, G. Green, W. Coxe ja N. Wraxall, sakslased S. von Herberstein, A. Olearius, Fr. Chr. Weber, J. Bernoulli jt.

Vanim taoline reisikiri on Austria riigimehe ja ajaloolase Siegmund von Herbersteini (1486–1566) Rerum Moscoviticarum auctores varii (Frankfurt, 1600), kus mainitakse Tartut (Derpt), Pärnut (Pernonen) ja Viljandit (Vellin) ning raamatule lisatud kaartidel on tähistatud Narva linn ja jõgi (Nerwa, idem fl[uvius]), Peipsi järv (Czudin lacus), Saaremaa (Oxilia) ja Tallinn (Revel).

Idast ja läänest saabus kohale rännumehi, kel jätkus huvi ja oskusi nähtu kirja panna. Kõige põhjalikumalt, nii teksti kui ka piltide abil on Eesti elu-olu jäädvustanud saksa päritolu mitmekülgne teadusmees Adam Olearius (1603–1671) reisikirjas „Kauaoodatud kirjeldus uuest Idamaade reisist“ (Offt begehrte Beschreibung der Newen Orientalischen Reise. Schleswig, 1647), kus ta kirjeldab Holstein-Gottorpi hertsogi Friedrich III saatkonna diplomaatilisi reise Venemaale ja Pärsiasse 1633–1639. Reisidel peatus Olearius korduvalt Tallinnas, ka Kundas, Alutagusel ja Narvas. Mitmete eestiaineliste gravüüride hulgas on silmapaistev Tallinna panoraamvaade. Harulduste kogus on lisaks esitrükile ka reisiraamatu teine trükk (Schleswig, 1656) ja tõlge prantsuse keelde (Leiden, 1719). Teise trüki jaoks „Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia reisi kohta“ valmis Oleariusel Tallinna vaatest uus variant.

Lisaks 18. sajandi ümbermaailmareisijate J. Cooki, Sir W. Rogersi ja J. F. G. de la Pérouse’i reisikirjeldustele leidub kogus Eestist pärit meresõitjate-maadeavastajate A. J. von Krusensterni, O. von Kotzebue ja F. von Wrangeli põhjalikke aruandeid. Siia kuulub harulduste kogu suurim raamat: Krusensterni ümbermaailmareisi atlas Атлас к Путешествию вокруг света капитана Крузенштерна. В Санктпетербурге, 1813. (67×50 cm). Admiral Adam Johan von Krusenstern (1770–1856) juhatas 1803–1806 esimest vene ümbermaailmareisi, mille kohta ilmus 3-osaline reisikiri (vene keeles 1809–1812, saksa keeles 1810–1812) ja atlas (1813 venekeelse ja1814 saksakeelse tiitellehega).

109 vaskplaadile graveerimine Peterburi Kunstide Akadeemias kestis 7 aastat ning tööd juhtas 1796. aastal Augsburgist Peterburi Kunstide Akadeemia professoriks tulnud saksa graveerija Ignatius Sebastian Klauber (1754–1817). Graveerijaid oli kokku 14 meistrit. Trükkimine maksis 15 000 rubla.
Kõik kaardid joonestas kartograaf Fabian Gottlieb von Bellingshausen, joonistuste autor oli Wilhelm Gottfried (ka Gottlieb) Tilesius (1769–1857).

Atlase eksemplaril on Krusenstreni pühendus krahv Grigori Orlovile 1819.
Grigori Orlov (1777–1826 Peterburi) – krahv, senaator, salanõunik, kirjanik, kollektsionäär (kogus kaarte, graafilisi lehti (estampe) ja teisi kunstiteoseid), Venemaa Teaduste Akadeemia direktori (1766–1774) Vladimir Orlovi (1743–1831) poeg.

Kooliraamatud

Tooni annavad vanadest kooliraamatukogudest pärit õppekirjandus ja käsiraamatud, nende hulgas saksa- ja ladinakeelne kirjavara. Silma paistavad antiikautorite (Demosthenes, Aristophanes, Aristoteles, Plutarchos, Horatius, Tacitus, Cicero, Sophokles jt) teoste Saksamaal väljaantud kordustrükid. Tihtipeale ilmestavad raamatuid õpilaste sissekirjutused ja joonistused.

Kooliraamatute hulgas on haruldasi aabitsaid, arvukaid õpikuid, sõnaraamatuid ja muud. Kogus säilitatakse ainsat seni teadaolevat ja varem Tallinna Gümnaasiumile kuulunud 18. sajandi aabitsa eksemplari Новый российский букварь. (Санкт-Петербург, 1785). Väljapaistva 17. sajandi õpetlase, Tšehhi pedagoogi Jan Amos Komenský (1592–1670) „Meeltega tajutav maailm piltides” (Orbis sensualium pictus. Nürnberg, 1760) on tema algõpetuse aabitsa, ka nn piltentsüklopeedia üks arvukaid kordustrükke, paralleeltekstiga ladina, saksa, itaalia ja prantsuse keeles. Õpik jagas saja viiekümne pildi ning teema abil mitmekülgseid teadmisi loodusest, inimese tegevusest ja ühiskondlikust elust ning on eeskujuks lugematule hulgale illustreeritud õpikutele, mida on sajandite jooksul koolis kasutatud. Õpik ilmus Nürnbergis, tuntud trükkalite Endterite (pärijate) trükikojas, kus eelpool mainitud 17. sajandi luksulikud piibliväljaandedki.

Estonica/baltica

Võõrkeelsed teosed, mis käsitlevad Eesti- ja Liivimaad, samuti seal elanud isikuid või nende osavõtul valminud väljaandeid olenemata ilmumiskohast ehk estonica/baltica osas eristuvad teemad: õigusteadus, ajalookirjandus, Baltimaade loodus ja majandus, eesti keel. Harulduste kogus on see valdkond pea täielikult kaetud. Balti ajalookirjandusest on esindatud tähtsaimad allikmaterjalid, nagu Balthasar Russowi Liivimaa kroonika üliharuldased väljaanded, 1. ja 3. trükk (Rostock, 1578; Barth, 1584), Christian Kelchi Liivimaa ajalugu (Reval; Rudolphstadt, 1695), Läti Henriku kroonika esitrükk (Hannover, 1740), Johann Gottfried Arndti (Halle, 1747–1753, 1.-2. osa) ja Thomas Hiärni Liivimaa kroonika (Mitau, 1794).

Vanim Eestis trükitud raamat harulduste kogus on Academia Gustaviana esimese ajalooprofessori Friedrich Meniuse ülevaade Liivimaa õigus- ja haldusajaloost (Historischer Prodromus des Lieffländischen Rechtens und Regiments. Tartu, 1633). Samal aastal ilmus sellest kaks erineva tiitellehe, lehekülgede arvu ja trükilaoga trükki: ilmumisaastaga 1633 ja ilma ilmumisaastata ehk teine väljaanne. Ilmumisaastaga trükisest pole Eestis teada ühtegi eksemplari. Ilmumisaastata eksemplare leidub arvukalt nii Eesti kui ka Euroopa raamatukogudes.

18. sajandi Balti õiguskirjandusest on tallel kõik olulisemad teosed: Vana-Liivimaa maaseadused (Riga, 1705 ja 1707), Riias väljaantud Rootsi maa- ja linnaõigus, mis ilmumisajal (1709) kehtis ka Eestis ning rida veneaegseid eriküsimustele pühendatud seadusraamatuid, Tallinna rae määrused ja korraldused.
Kogusse kuuluvad balti-saksa publitsistide ja ajaloolaste jääva väärtusega teosed Baltimaade ajaloost, loodusest, geograafiast, etnograafiast A. W. Hupel (1737–819), H. J. Jannau (1761–1811), H. Fr. Storch (1766–1838), J. B. Fischer (1739–1793), Fr. K. Gadebusch (1719–1788).

Baltisaksa publitsisti, kodu-uurija ja keelemehe, 1763–1804 Põltsamaa kirikuõpetaja August Wilhelm Hupeli peateos „Topograafilised teated“ (Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Riga, 1774–1782, 3 köidet) pani aluse Balti regiooni teaduslikule uurimisele andes ülevaateid siinsest loodusest, haldusest, elanikkonnast, ajaloost, majandusest jne. Teises köites tutvustakse eestlaste ja lätlaste keelt, kombeid, elu-olu, üksikasjalikult eesti rahvarõivaid ja nende kohalikke erinevusi. Pildid Põltsamaa rahvarõivais taluperest ja eestlastest heinateol joonistas Uue-Põltsamaa mõisnik Preisi kammerhärra Carl Magnus von Lilienfeld (1753–1835), kes oli ka Hupeli trükiste sponsor. Graveeris saksa vasegraveerija Johanna Dorothea Philippi, sünd. Sysang (?–1791).

Hupeli koostatud  ja välja antud on Baltimaid ja Venemaad käsitlevad teaduslikud sariväljaanded Nordische Miscellaneen (Riga, 1781–1791, 28 osa) ja Neue Nordische Miscellaneen (Riga, 1792–1798, 18 osa), millele tegid kaastööd ka paljud baltisaksa teadlased.
Esimese põhjaliku balti kirjameeste leksikoni Livländische Bibliothek (Riga 1777, 3 köidet) koostas viljakas baltisaksa ajaloolane, Tartu justiitsbürgermeister Friedrich Konrad Gadebusch (1719–1788). Leksikon tutvustab 683 Baltimaadega seotud autorit ja 24 märksõna. Raamatusse köidetud vahelehtedel on Gadebuschi käsikirjalised täiendused ja parandused. Gadebuschi koostatud „Liivimaa aastaraamatud“ (Livländische Jahrbücher. Riga,1780–1783, 4 köidet ja lisa) kajastavad Baltimaade ajalugu 1030–1761. Eriti põhjalikult on käsitletud sündmusi autori kodulinnas, 18. sajandi Tartus.

Liivimaa loodust ja põllumajandust on käsitlenud arst ja kirjamees, kuulsa rootsi loodusteadlase Karl Linné juures õppinud Jakob Benjamin Fischer (1731–1793). Tema Liivimaa loomade, taimede ja kivide määraja (Versuch einer Naturgeschichte von Livland. Leipzig, 1778) toob looma- ja taimenimede juures ka eesti- ja lätikeelseid vasteid. Fischeri sulest pärineb veel Liivimaa põllumajanduse käsiraamat (Liefländisches Landwirtschaftsbuch. Halle, 1753).

Harulduste kogu vanim – Gösekeni põhjaeesti kirjakeele grammatika nägi tegelikult ilmavalgust alles 1996. aastal, kui need 33 grammatika lehte Cicero kõnede kogumiku (1737) katkiste köitekaante seest nähtavale tulid. Kullamaa pastori Heinrich Gösekeni  (1612–1681) koostatud „Juhatus eesti keele õppimiseks“ (Manductio ad linguam Oesthonicam. Reval, 1660) järgis ortograafia ning vormiõpetuse osas Stahli eeskuju. Raamatu saksa-eesti sõnastiku osa u 9000 sõnaga on 17. sajandi suurim eesti sõnavarakogu. Peale selle esitas Göseken eesti keele näidetena 25 kõnekäändu, 67 vanasõna ja 2 mõistatust.

Lisaks on veel kaks mahukat 18. sajandi eesti keele käsiraamatut koos sõnaraamatuga: vaimuliku keele- ja kirjamehe, Jüri pastori Anton Thor Helle (1683–1748) Kurtzgefasste Anweisung zur ehstnischen Sprache (Halle, 1732) ja August Wilhelm Hupeli Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte (Riga und Leipzig, 1780).

Perioodilistest väljaannetest on kogus esindatud Tallinna nädalaleht Revalische wöchentliche Nachrichten (Reval, 1772–1852), mille asutasid kirjastaja Johann Jacob Illig (?–1786) ja Tallinna gümnaasiumi ajaloo- ja filosoofiaprofessor Ernst August Wilhelm Hörschelmann (1743–1795). Nädalalehes avaldati peamiselt kubermanguvalitsuse korraldusi, kuulutusi ja teateid linna elust. 18. sajandist on tallel 9 aastakäiku. Viljaka baltisaksa kirjamehe, kirikutegelase ja hilisema Liivimaa kindralsuperintendandi Karl Gustav Sonntagi (1765–1827) ajaloo- ja geograafiaalane kuukiri sisaldab rohkesti andmeid Eesti kohta (Monatsschrift zur Kenntniss der Geschichte und Geographie des russischen Reichs, Riga, 1790–1791, 2 aastakäiku).

Vanimad kalendrid on pärit 18. sajandist, sh Ehst-Liefländischer Almanach auf das Jahr 1753. Reval, 1752.

Kasutatud materjale

Eesti Rahvusraamatukogu pärlid. Koostanud M. Volt. Tallinn, 2018.

Hiie, Ruth. Vitruviusest Viidinguni : Uusi vanaraamatuid ja teisi haruldusi Eesti Rahvusraamatukogus. – Raamatukogu, 1998, 1, lk.35-37.

Lusmägi, Sirje. Rahvusraamatukogu harulduste kogu ja raamatunäitused. – Haridus, 2011, 1, lk.38–41.

Lusmägi, Sirje. Ühest kaotsiläinud käsikirjast. – Raamatukogu, 1996, 3, lk.25–27.

Salgamata ilusaim linn. Tallinn 17. -19. sajandi illustratsioonidel. Koostanud Ruth Hiie, Larissa Petina, Urve Sildre. Tallinn, 2020.

Turner, Sophie. Prantsuse vanaraamatutest Eesti Rahvusraamatukogus. – Raamatukogu, 2024, 3, lk. 27–32.

Lusmägi, Sirje. Eesti Rahvusraamatukogu harulduste kogu provenientsist: 18. sajandi Narva bibliofiil Johann Heinrich Lange. – Eesti Rahvusraamatukogu 80. Tallinn, 1998.

Lusmägi, Sirje. Narva Kirikuraamatukogu lugu. – Narva Muuseumi toimetised; 4. Narva, 2005.

Petina, Larissa. Krahv Bobrinski raamatukogu Põltsamaal. – Tartu Ülikooli Raamatukogu aastaraamat 1999 (196−203). Tartu, 2000, lk.196-203.

Riigiraamatukogu haruldused. Koostanud Sirje Lusmägi. Tallinn, 2010.